Perekondlik lõuna

Eile käisime Alkmaaris Anna juurest Thommi sõnaraamatuid ära toomas ja Maartje juures tervislikul perekondlikul lõunal. Stans ja Erik olid Prantsusmaalt tagasi. Söök oli täiesti suurepärane - ma ei mõista, miks Maartjet küll kehvaks kokaks tituleeritakse. Thommile suruti kaenlasse jälle humanitaarabi Arnie mitme paari teksapükste ja vanade särkide näol (heheh, me vist oleme ikka veel need perekonna noorimad ja väetimad :) ja ühtlasi registreeriti järgmine tiim Eestimaa vallutamiseks. (Oh, ma arvasin, et neist on küll juba viimne kui üks seal ära käinud, aga ei!)
Muus mõttes oli väga vahva. Eriti minu jaoks, sest mul pole kunagi õieti päris selliseid perekondlikke lõunaid olnud ja eriti pole neid olnud viimase pooleteise aasta jooksul.
Loomatalituse vallas selgus, et me polegi Thommiga kõige hullemas olukorras, sest võimalikest loomadest oleksime võinud vaadata veel ka Jani küüliku järele, kes elab 30 kilomeetri kaugusel Alkmaaris ning Stansi kassi järele, kes on diabeetik, ja keda tuleb kaks korda päevas süstida. Nii et Lambiek on küll vana isekas kirbuvasja, aga vähemalt pole ta diabeetik ega skisofreenik.