Pardonne-moi François!

Jules' et Jimi vaatamine jäi täna jälle ära, sest pistaatsiajäätis tilkus mis kole ja ma'i saand jalgrattalukke ühe käega nii kähku lahti kui vaja ja kõige tipuks kihutasin ma Nieuwezijds Voorburgwali mööda küll minema, aga vales suunas ning jõudsin Vondelparki asemel hoopis (naerge pealegi!) ... raudteejaama.

Ma tean küll, et see on üks linnadest, kus isegi kohalikud vahel ära eksivad, sest need telliskivimajad ja kanalid ja bruggetjed on kõik nii äravahetamiseni sarnased, aga see pole veenev õigustus. Sest Thomm istus üksi filmimuuseumi kohvikus ja ootas. Ta polnud kinno läinud. Otsisin parkimiskohta ja tundsin ennast pahasti. Kõikvõimalikud postid ja muud metallkaadervärgid olid paksult rattaid täis, kohviku amsterdamirohelisel aial ärvardas silt aia külge pargitud rattad teisaldada. Parkisin siis lõpuks naiivselt täiesti tühja posti külge, millel oli jalgrattamärk, nool ja e-täht. Posti kõrval reielihasevenitustega ametis olnud - jaa-jaa, Vondelpark on siin nagu Pärnu 1. Keskkooli staadion - pikk lokkidega noormees igatahes muigas täiesti silmnähtavalt.

Aga Thomm ei olnudki pahane, vaid jõi terrassil õlut. Siis me istusime, vahtisime koerakutsikat, kelle suust perenaine jõudumööda kõikvõimalikke maasvedelevaid asju ükshaaval välja pidi koukima, ja olime vait. Mul oli ikka veel paha tunne ja isegi Namuri Blanche ei suutnud seda ära võtta. Lisaks kõigele muule tuli mulle neljandat korda meelde, et ma polnud ikka veel isale helistanud, õnne soovinud ja öelnud, kus kingitus asub ja mul hakkas sellest veelgi halvem. Sest mis tütar ma sedasi olen, kui...

Aga täna juhtus veel üks šokeeriv seik. Sõitsin rattaga, kui äkki tormas ühest hotellist välja tõmmu mees, ilmselgelt raha täis kilekott käes, ja selle järel kihutas teine, kes arvatavasti oli turvamees ja kes oleks mu napilt isegi sadulast maha jooksnud, ent silkas viimasel hetkel kõrvale ja kaotas nii paar sekundit päti tagaajamisel. Nad jooksid risti üle autotee kõrvaltänavasse ja ma ei tea siiani, kas õiglus pääses võidule ja pätt saadi kätte või olin ma saatuse tahtel turvamehe teel ees ja minu luude-kontide hinnaga pääses ta minema. Igatahes piisas sellest vahejuhtumist, et mu jalgrattalenkstang korraks värisema panna. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis on see teine vargusejuhtum, mida ma pealt või kõrvalt nägema olen sattunud. Esimene neist juhtus Redelite tänavas otse minu kodu ukse ees kaks aastat tagasi - siis lohistas oranzi jalgratta seljas istunud maroko rullnokk ühte naist käekottipidi mööda asfalti ja tema suguvennad lasid tal varsti natist lahti. Aga naine nuttis Redelite ja Laekeni nurgal, kott kramplikult käes, ise üleni katki ja marraskil.