Paanikaosakond

Eile öösel trallisime kohalikus Zavoodis ja kuulasime kontserti kohalikus Illegaardis - no mille muuga on mul ikka neid baare võrrelda :) -, ainult et kohalik Zavood oli tegelikult Korsakoff ja kohalik Illegaard kandis Alto nime.
Magada sain ma täna ainult kella seitsmeni, mis teeb siis kokku tervelt kolm tundi, siis ajas õudne mure mind üles. Esiteks olen ma viimastel päevadel liiga palju laiselnud, sest Veronn saadab mulle juba närvilisi essemmesse ja teiseks kohutab mind õrnõhuke võimalus olla rase - see oleks siis kah noh, peaaegu et pühast vaimust, ma ütleks. Tõenäosus on tõesti mu meelest olematu, aga millegi muu kui viljakusepuhanguga ei oska ma seda kolmekümnepäevast tiksumist ja viivitust ka seletada...
Abort tundub juba ette nii õudne. Naljakas jah, et kui üldiselt ja teiste inimeste peale mõelda, siis on mu meelest hea, et selline võimalus on, aga kui tegemist on su enda kehaga ja enda tapatööga, siis tundub see väga õõvastav ja ebaeetiline. Mina ei taha sedasi teha. Mina vähemalt ei taha sedasi otsustada. Ma kardan seda, mis sellest tuleb. Kunagi.