Oi te'i tea!

Mul on kaks väga vahvat päeva seljataga. Eriti tänane.

Hommikutest pole küll mõtet rääkida - need algavad alati erandlikult halvasti. Ja alati ühtemoodi - me oleme siis nimelt Thommiga tülis, sest me jäime rongist maha (või kusagile mujale hiljaks) ja see on ju põhimõtteliselt alati minu süü, sest ma olen selline hommikune jokutaja - pealegi värvin ma veel ripsmeid ka ja see on ju ajaraiskamise tipp, kas pole!

Mulle endale tundub hoopis, et ma kohe lihtsalt olengi hommikuti aeglasem. Ja parema meelega ma ei teekski hommikuti eriti midagi mõistlikku peale uimerdamise ja lehtede lugemise, mida ma tegelikult kangesti kaifin. Mul on kahtlane tunne, et see on madalast vererõhust, sest no kuulge, see ei saa ju ometi lihtsalt laiskusest olla!

Rongijaamas vaeme me juba kohustuslikuks kujunenud eneseõigustused ja -süüdistused läbi, mina nutan natuke ja kõnnin demonstratiivselt perrooni teise otsa, siis tuleb tema ja lohutab mind ja vabandab (eneseõigustustega segamini:), et ta endast välja läks. Enamastii läheme me siis sõbralikult koos rongi peale, ainult vahel mossitame vagunis metroolehte lugedes.

Ja siis muutub päev jälle päikseliseks. Nagu täna.

Päev, mil sa esimest korda elus purjekaga sõitma lähed, ei saagi ju kole olla. Eriti kui sind ootavad sadamakail kaks inimest, kes on kokku tervelt neli päeva järjest purjekal veetnud. Vesi rahustab tohutult. Ja kõrkjad ja paadilogud on nii ilusad, et see on lausa teraapiline. Päris kahju, et ma varem purjetama pole sattunud.

Vahepeal sidusime paadi puust silla külge kinni, keetsime priimusel karriga riisi ja ahmisime selle salati ja värskete rosinakuklitega sisse. Kõik tundus nii meeletult maitsev, partidele ka kusjuures - nad muudkui tiirutasid meie paadi ümber ja siis ma viskasin neile tükkhaaval peaaegu pool oma kuklist. Algul kõigile võrdselt, ent siis ainult neile, kes teiste meelest ei pidanud süüa saama ja keda millegipärast nokiti ja saputati peale iga suutäit. Tallinna tuvide ja Rannametsa kanade juures olen ma seda nähtust ka varem tähele pannud, aga ma ei arvanud, et see neil kõigil niimoodi käib, et väetimad ja koledamad saavad sotsiaaltoetuse eest nurga taga peksa.

Sootsiumivälisena hulpis partide hulgas ka väike meerkoet (ehk lauk), keda ma Eestis vist veel kordagi näinud pole, kuid kes siin on nii tavaline lind, et teda võib kohata igas haisvas pargitiigis, sealjuures on ta peaagu alati üksi, selline must vaikne ja tagasihoidlik linnuke ja seepärast minu lemmik.

Bas õpetas mind kõigepealt tüürima - hah, Bastian on ikka tõeline pedagoog, peab ütlema - ja seejärel fokjega toime tulema, mis tähendas, olenevalt tuule suunast, kord nööri pingutamist, kord lõdvendamist. Päris vahva oli vaadata, kuidas nad Onnoga iga silla juures masti kokku panid, selleks et see silla alt läbi mahuks. Sildade juures pidime me sõudma ja see oli võrreldes nööritirimise süsteemiga mulle palju arusaadavam laevatamistehnika. Basi purjekas tunduski olevat laeva asemel üks ilus ja kapriisne mööblitükk - selline helepruunikas, hoolikalt lakitud, sinise põhja ja valgete purjedega, ent väheusaldatava mootoriga, sest tuuletul tagasiteel pidime ometi paluma, et üks lahke külamees meid Leidenini sleppi võtaks.

Tegelikult meeldis mulle just see tuulevaikus ja tasane loksumine rohkem kui miski muu - siis me võtsime õlled vallale, lasime päikesel niisama pähe paista ja vaatasime rabelemisele vahelduseks ringi, klõpsutasime muidugi kah ja seegi oli lihtsam, sest paat liikus aeglasemalt.