Nii

Nüüd ma siis sain teada, mis tunne on.

Ei ole üldse teistsugune tunne. Mitte midagi pole muutunud. Seisan Dirk van der Broeki kassajärjekorras ja ümbritsevad inimesed isegi ei aima seda. Kõik on sama - pood, tänav, trepikoda, toidukott on ka sama raskusega kui eile ja tema tehtud pasta pestol on sama maitse nagu alati.

Mõtlen, kas kaevamisel oli üldse mõtet, äkki oleks võinud samamoodi edasi elada, äkki see poleks kõnekski tulnud, kui ma ise poleks surkinud? Kuigi ühel päeval oleks kriis vist siiski pinnale tõusnud. Ainult et siis ma poleks tundnud ennast süütajana. Ja ometi pole põhjus mulle mingi üllatus, ma teadsin seda ju algusest peale, see oli isegi meie suhte algustingimus - jah, me oleme tõesti erinevad, liiga erinevad, aga see ei ole kõige tähtsam. Kuidas see siis nüüd muutus tähtsamaks kui see põhiline, mille pärast ma olen kõik need kolm ja pool aastat õnnelik olnud?

Ma arvan, et nüüd oli vaja lihtsalt otsustada, et enam ei saanud seda edasi lükata. Ja kui ma ise poleks küsinud, oleksin ma selle teate saanud vast jõulukaardiga. Nii et ikkagi on vist parem.

Ma isegi ei tea, kuidas reageerida, kas nutta või naerda - tunded on ju ikka samad, ainult motivatsiooni ei ole enam.