Musitamisest

Täna tõdesin taaskord, et ma olen hüvastijätumuside puhul ikka täiesti lootusetu. Mul on siiani probleeme sellega, et välja raalida, kellele ma need kolm laksu põsele pean andma ja kellele mitte.

Nojah, šoti tüdrukuga oli vähemalt lihtne, nendel sellist ebameeldivat kommet pole, aga hollandlaste puhul on mul alati tunne, et ma pean pidevalt ette mõtlema ja muretsema, kas ma ikka käitun õigesti, sest mul puudub vastav kultuurikogemus, mistõttu ei oska ma intuitiivselt konteksti lugeda. Paar korda olen ma ka väga juhmilt mööda pannud, eriti alguses ja põhiliselt soovist mitte olla ebaviisakas.

Alguses arvasin ma, et kõik musitavad kõiki, aga seda ainult päevani, mil üks pikk blond hollandlanna Basi lõpupeol märkis, et küll te seal Eestis olete ikka südamlikud! Pärast selgus, et too tütarlaps oli Thommi endine sõbranje, keda ma olin ka kohusetundlikult musitanud. Peale seda juhtumit kardan ma tervitusi ja hüvastijätte nagu tuld.

Üldjuhul meeldib mulle musitada ainult inimesi, keda ma hästi tunnen ja seda ka ainult juhul, kui nad on mulle sümpaatsed. Thommi sõpradest mahuvad kergestimusitatavate kategooriasse vist ainult viis, ülejäänud inimeste puhul tekib mul küll mingi segane kramp. Thomm ise muidugi ütleb, et ma peakski just käituma tunde järgi ja poolvõõrastel inimestel ainult kätt suruma, aga seda on väga veider teha, kui teine inimene hakkab sulle parajasti musi andma.

Redelite tänavas elades oli Philippe'i kojutulek üks igaõhtune piinlik ja piinarikas rituaal, mis tuli lihtsalt ära kannatada. Mu norralasest majanaaber oli ses suhtes kõige kannatlikum, aga Räpast Pierre'i nägin ma küll nii mõnigi kord salaja vannituppa põgenemas - teadagi, Prantsusmaal ju mehed mehi ei musita, seal on see pédétsemise tipp.

PS! Nägin üle hulga aja jälle Rinki ja Geerti. Geert kolib sel aastal Utrechtist Amsterdami.