Ma'i saa magada

Kell on seitse hommikul. Lambiek kõnnib arvutiekraani ees vasakult paremale ja paremalt vasakule ja üritab ennast minu vastu nühkida.
Näksin kohusetundlikult võileiba, mis ei taha ega taha otsa lõppeda, mõtlen kõvasti järele ja leian, et tegelikult olen ma ikka veel kraadiklaasi plusspoolel (aga kas mitte Thomm ei öelnud, et ma olen lootusetu pessimist?).