Kraadiklaas

Mõned päevad on palju paremad kui teised. Näiteks eilne. Eilsest saadik olen ma palju õnnelikum ja endaga rahulolevam. Pole enam seda enesehävituslikku tunnet nagu varem. Thommiga ei nägelenud ega iroonitsenud me ka sugugi ja see vist teebki mind õnnelikuks - kui kõik on nii nagu alguses.

Ah, tegelikult ma tean, et tal on ka praegu suhteliselt keeruline periood, kõik on nii ebakindel ja mingeid tulevikuplaane on raske teha. Ja kaks selliste valikutega inimest koos on veel palju hullem kui üks.

Täieliku masenduse vastu aitab ainult see, kui kujutleda, mis võiks olla veel hullem, sest siis alles saab sulle selgeks, kui tore su elu tegelikult on ja kui kaugel on ängistuse kraadiklaasi teine ots. Sa saad aru, et õigupoolest oled sa veel sellel punasel, plusspoolel. Aga tõenäoliselt saad sellest aru ainult siis, kui oled ka miinuspoolel, täiesti lõpus juba olnud. Ja mina olen.

Muidugi on raske endaga rahul olla. Ent ebakindel tulevik ei pea tähendama ilmtingimata just halba. Kõik võib minna ka palju palju paremaks. Ning see, et asjad on lahtised, annabki võimaluse midagi muuta.

Täna öösel nägin imelikku materialistlikku und. Olin kondiitriäris, mis oli paksult igasugu hõrgutisi täis ja valisin kooke. Mul oli kakssada krooni rahakotis. Ja kassasse jõudes ei saanud ma selle raha eest vist pooligi maitsvaid koogikesi, mis ma endale korvi olin ladunud. Pidin automaadist raha juurde võtma. Mul oli kaks pangakaarti, millest kumbki polnud millegipärast minu oma, aga mille koode ma enda arvates teadsin. Ja automaat neelas need üksteise järel endasse. Ja ma ei saanud kooke osta. Ja milline ängistus, eksole, sellest sündis.

Kui mõttetu.