Käisime siis seda laevatajate hiigelkokkutulekut lähemalt vaatamas. Kõik kohad olid täis igat sorti purjekaid, aurikuid, moorlaevu, suuri ja väikesi paate, isegi üht allveelaeva nägime. Peab ütlema, et ise laeval ringi koperdada ja pildistada on palju lahedam, kui lihtsalt kaldal passida ja oodata ning seda me ka tegime. Veidi aja pärast hakkas see rahvamass mulle kuidagi närvidele käima - massiüritused pole mulle kunagi meeldinud -, aga mitte sedavõrd nagu Eestis, kus ülekaalulised raadios töötavad (täiskasvanud) mehed karjuvad valjuhääldisse perverssusi ja muusika ajab iiveldama.

Stefanil oli kaasas üks šoti tüdruk ja see pani mind ootamatult mõtlema võimalusele, et äkki nad nagu noh ... teate küll, meeldivad teineteisele või nii ja ma tõdesin, et mulle on senini tundunud võimalus, et see poiss võiks kellelegi meeldida, kuidagi täiesti välistatud, peaaegu võimatu.

Aga õhtul üllatas Stefan meid kõiki veelgi - tema värskelt ahjust tulnud fetajuustupirukad ja krõbedad kartulipannkoogid viisid lausa keele alla ja minu silmis tõusis tema väärtus automaatselt kolme tugriku võrra.

Istusime aias lõkke ääres - Stefani muusikust korterinaabril oli sünnipäev -, kuulasime trompetisoolosid - ma olen alati imetlenud andekaid inimesi - ja võitlesime silmikipitamapaneva lõkkesuitsuga, ning äkitselt tundus mulle kogu atmosfäär kuidagi nii kodune - täiesti pööraselt eestilik - et sure ära. Ma arvan, et see tuleb sellest, et ma pole mujal lihtsalt aiapidudele sattunud. Pärast ronisime katusele, enam kodusemaks minna polekski saanud (tervisi Vagunile! :), ja vaatasime ilutulestikku. Minu meelest oli ainult Pluuto kurvameelne suupill puudu.

Koduteel sõitsime praktiliselt otsa Prinzengrachti kontserdile, kuhu oli terve orkester kokku aetud ja see tegi tuju kuidagi eriliselt ülevaks.