Kassipiinajad

Vaene Lambiek, see protseduur oli tema jaoks ikka tõeline piin. Mõtlesime alguses, et kõige parem on teda rohuga määrida siis, kui ta sööb, sest ta kugistab alati väga aplalt kausitäie kassitoitu korraga. Aga see oli vale oletus. Sest ka kõige aplam kugistaja ei suuda rahulikult kalamaitselisi kuubikuid mugida, kui teda samal ajal mingi haisva ollusega üle üritatakse kallata. Kusjuures korduvalt.

Siis me proovisime kassiküpsistega ja juustuga, aga iga arukas gurmaan teab, et ka see on lõks!

Noh, lõpuks saime me haisva kirburohu kraessemäärimisega küll hakkama, aga mina pidin teda selleks kinni hoidma - ta rabeles ikka rohkem kui elu eest.

Meie mõtlesime siis, et kõik on korras, stress on möödas, aga tema, vaeseke oli šokis - kassiküpsis kukkus tal vähemalt kolm korda suust välja (täpselt nagu peale hambaarsti juures käimist, teate küll, kui tuimestus teeb lihased lõdvaks, nii et isegi rääkida ei saa) ja kausist söömisel tekkis tal ka mingi kummaline refleks, mille tõttu ta tõmbas pea järsult kausist välja ja vahtis ringi ja kartis oma kalamaitselisi kuubikuid võtta, nii et mul tekkis juba hirm, et Annuska ja Joep leiavad tagasi tulles eest söömishäiretega kassi.

Lõpuks hakkas ta ikka kuubikuid kausist vähehaaval näkitsema, aga ta tundus tükk aega väga solvunud ja meis pettunud olevat. Mul hakkas tast kohe kahju - ta pole mind juba mitu päeva enam külmkapi eest hammustanud, millest ma järeldasin, et äkki ma juba natuke meeldin talle või siis on ta oma julma saatusega lihtsalt leppinud.

Hea, et me rohkem pole kohustatud sellist ilget kassipiinamisoperatsiooni ette võtma.