Jalad maast lahti

Mul on üks probleem, millest ma ei julge siia hästi kirjutada. Mul on nimelt valikutega üks suur segadus. Ma tean, et ma ise olen tekitanud sellise olukorra, kus mul oleks valikuvõimalus. Pool aastat tagasi tundus üks ja ainus valik nii õudne ja ängistav. Mulle pole kunagi meeldinud olla nurka surutud. Aga kui aus olla, siis on valimine ka õudne. Pärast ei saa öelda, et ah, juhtus nii, kui sa ise oled asjade käiku suunanud. Kuigi, eks ta ole, ka mittesuunamine on mõnikord suunamine, kas pole?
Kui nüüd konkreetsemalt rääkida, siis ma tahaks saada kõike koos, tahaks kahte ühes või isegi kolme ja nelja ühes. Mis te arvate, armas bloogikiibitseja, mitu head nähtust mu ellu alles jääb, kui ma Tartusse jään?
Võimalik, et jääb kaks äärmiselt ebakindlat nähtust, millest ühe õnnestumine sõltub Tartu tööjõuturust ning teise oma peale minu töökuse veel mitmete inimeste plaanidest. Ja mitte ühtegi kallist inimest, kes sisendaks, et kõik läheb hästi, sa saad sellega hakkama, juhuks, kui midagi peaks juhtuma. Ma ei taha olla jälle üksi, kui midagi õõvastavat ja noh, pehmelt öeldes kasvatavat peaks taevast alla sadama.
Ühesõnaga, ma püüan olla pragmaatiline, sest tunde järgi otsustades oleks mul nagunii ainult üks valik.
Amsterdam tähendaks seda, et mul oleks pere, mis antud juhul tähendab Thommi, aga kodu ja tööd oleks siin hiiglama raske leida, esialgu peaks pealegi kellelgi kaela peal elama. Kui ma tahaks, siis oleks mul suure tõenäosusega võimalik siin ka õppida. Selleks peaksin ma kiiremas korras tegema paar passipilti ning saatma avalduse. Põhimõtteliselt oleks siin kõik lihtsam, kui tööd oleks. Ainult ühte väga spetsiifilist nähtust siin kahjuks ei ole. Ja see ärritab mind valiku tegemisel pisut, sest kui seda veidrat nähtust ei oleks, siis võiksin ma südamerahuga anda Tartusse akadeemilise sisse ja vaadata, mis saab. Kodu mul ju Tartus hetkel nagunii kah ei ole.