Issand jumal!

See ka nüüd veel!

Miks mul oli juba algusest peale selline tunne, et ma peaksin tagasiminekuks kuidagi valmistuma? Isegi siis, kui ja S. & co ei ütle, et ole valmis. Nüüd ootab mind ees tulekahju, mida ma oleks ju ometi võinud ennetada ja lennupileti 17.-ndaks ümber vahetada - siis oleks ju veel jõudnud ette valmistada. Ma ei saa aru, miks nad arvavad, et ma amatöörina olen võimeline selliseks eneseületuseks.

Ja kellele seda üldse vaja on, ah? Mina ei ole oma ellu sedasorti tõkkeid palunud. Või noh, olen, aga mitte niimoodi ja mitte viimase kahekümne aasta jooksul. Miks seda siis mulle kogu aeg nina alla hõõrutakse? Miks ma pean tegema meeleheitliku hüppe tundmatusse? Kuhu see mind viima peaks?

Kas ma olen teie meelest seda väärt? Olen ma selleks siis valmis või?

Kuulge, see ei ole ju minu karma, isegi juhul, kui mulle valmistab nende inimestega koosolemine ülimat rõõmu.

Mõtlen siin, et kuhu ma siis ülehomme tagasi jõudes kõigepealt peaksin minema - kohe otse Tartusse tulle või oleks targem ennast esialgu vähemalt nädalaks Pärnusse küüditada?