Hommage à Bastiaan

Täna nägin siis niiöelda viimast korda Basi. Ta tuli spetsiaalselt minuga hüvasti jätma.

Hetkeks oli mul tunne, et Thomm on talle rääkinud, et me läksime lahku, aga see vist ei ole ikkagi õige.

Naljakas, et Bas on mulle alati kuidagi armas tundunud ja millegipärast korda läinud. Bas on ka see inimene, keda ma pean Thommi eest tänama, hahaa - tema võttis ta Laululava sauna kaasa.

Bas on meisse alati uskunud. Erinevalt minust. Ta on nagu aednik, kes kunagi kaks veidrat õunapuusorti kokku pookis ja lootis, et äkki läheb kasvama.

Esimest korda kohtusin ma temaga Viljandi folgil oma kena viis-kuus aastat tagasi. Siis näitas ta mulle oma ümbermaailmareisi pilte, mis tundusid tookord nii veidralt utoopilised. Mäletan, kuidas ma vaatasin vaheldumisi tema perfektse kompositsiooniga fotosid ja teda ennast ja mõtlesin, et hollandi mehed on nii lahedad. Äh, milline tobe üldistus, eksole...

Aga sellest ajast peale olen ma teda ikka aastas korra või paar nägema sattunud. Ja kindlasti näen ka tulevikus veel, isegi kui mulle hetkel tundub see kuidagi vaat et võimatu.