Gay Pride

Hommikul käisime Anna ja Maartjega täikal (kes ütles, et mitte keegi seda sõna tänapäeval enam ei kasuta?) ja sättisime ennast aegsasti kanali äärde laevarongkäiku vaatama. Minu meelest oli see kõik äärmiselt sütitav - poolpaljad ja riides mehed, roosades ujumistrikoodes pensioniealised mehed, lillades ja hõbedakarva kleitides mehed, parukate ja sulgedega mehed, värviliste tolmuharjadega mehed, rinnahoidjate ja kunstripsmetega mehed, mustas nahas sm-mehed - mida lõpupoole, seda kinkimaks asi läks muidugi. Lesbiliste paadid olid ka vahvad, sellised pisikesed, ühe sõpruskonna prouasid täis. Mõni vanem daam meenutas kangesti üht käredat õppejõudu eesti filoloogia osakonnast. :) Tegelikult oli seal naisi ikka ka väga palju, aga mehed olid kuidagi palju lahedamad ja jäid rohkem silma.

Nad viskasid paatidest igasugu nänni: komme, kilekottidesse pakitud kondoome, t-särke ja paelaga vilesid, mida me siis aeg-ajalt kanalist vihmavarjuga üles pidime koukima. Särgi püüdis Thomm otse õhust kinni. Lõpuks oli meil kokku kolm kondoomi ja glijmiddel. Hahaa! Milline kokkuhoid.

'Oh, wat geweldig!' karjusid Anna ja Maartje kordamööda iga uut paatkonda nähes. Tundus, et kõigi lemmikud olid vist siiski roosades ujumistrikoodes pensioniealised mehed.

Vahepeal sadas paduvihma, aga see meid üldse ei häirinud. Anne Franki maja ees oli jälle hiiglama pikk saba...

Õhtul sõime kohvikus imelikku, ühtaegu hapukat ja kookosemaitselist hirmkallist suppi. Mulle see tõesti ei maitsenud. Koukisin kõik kaks kanalihatükki ja mõned ligunenud šampinjonilõigud ükshaaval puljongi seest välja, kartsin küll, et Anna arvab, et ma jätsin supi kättemaksuks järgi - Eesti köök, teadagi, ei olnud ju ka teab mis... - , aga supp oli ikkagi nii kummalise maitsega, et ma ei suutnud seda nägu krimpsutamata lõpuni süüa. See meenutas üht neist esimestest õhtutest Brüsselis, kui me Thommi ja Marjaga hiina teikeveis suppi sõime. Tookord oli see ka kallis, põletas keelt ja jäi lõpuks järgi.

Ettekandjatest tai neiud olid seevastu väga armsad, nii armsad, et ma oma põlguse Houellebecqi vastu vist poolenisti tagasi pean võtma. Ja siis olid seal veel suurepärased piparmündikommid! - sellised suured valged tabletid, millele koningin Wilhelmina büst peale oli pressitud! Kuidas ometi pole keegi tulnud selle peale, et Eestis sääraseid Arnoldi pildiga teha?

Ja veel - mulle tundub, et Eestis oleks rohkem selliseid üritusi vaja korraldada, et ühiskond muutuks tolerantsemaks. Praegu on minu meelest asi ikka veel päris hull. Eriti homofoobsed on Eestis mõned heteromehed. Ei tea, kui kaua aega läheb, et Eestis loodaks sarnane organisatsioon nagu Pink in Blauw, (mis otsetõlkes tähendab: roosa sinises) ja mis ühendab politseinikest homosid?