Eile tundus mulle küll, et mul on Prozakit vaja. Täna hakkab paistetus silmadelt juba alanema. Väga kummaline on olla kellegagi koos ainult teatud kuupäevani, kuidagi uskumatu.

Varem ma arvasin, et inimesed lähevad ilge kisa ja plärtsuga lahku - naine seisab triikrauaga ukse peal ja lajatab, sedasi räigelt mehele vastu otsaesist ja mees (kelle kohver on äsja aknast alla visatud) haarab sahtlist suure lauanoa ja ajab naist taga. Ja sinna juurde sõim ja lärmamine, uste prõmmimine, laste nutt...

Aga kõik see pole kohustuslik. Ja isegi kui ma teaks, kus Joep ja Annuska oma triikrauda hoiavad, pole ma kindel, kas mul oleks julgust sedasi põmaki! lajatada, ja põhjust pole nagu ka.

Ma arvan juba, et me oleme isegi praegu teineteise vastu südamlikumad, kui mõni põline eesti abielupaar oma helgemail päevil. Heh-heh! (Oma vanemate puhul kahtlustasin ma ka aeg-ajalt, õigupoolest kuni lõpuni, et äkki nad tegelikult üldse ei armastagi teineteist - nad ei andnud enne magamaminekut üksteisele vist musigi.) Ja nagu ma juba eile tundsin, ei muuda üks otsus päevapealt eriti midagi.

Mu suurim probleem on hetkel see, et mul ei ole siin linnas mitte ühtegi inimest, kellele ma saaks sellest asjast rääkida. Ja olgem ausad, kesse viitsiks Eestiski sellist sentimentaalset lora kuulata. Ma ei saa ju praegu enam mitte midagi muuta. Ma võin ainult loota, et äkki tal tekib samasugune nostalgia nagu mul praegu juba on. Ja kui ei teki, siis kindlasti on see ka millekski hea. Tulevikus.