Eile peale etendusi läbi tibutava vihma kodu poole kihutades tundsin, et ma olen üle hulga aja jälle hästi õnnelik. Naljakas, et mul tekib see tunne sageli teistest inimestest - siis, kui ma olen sõpradega koos ja natuke tipsutanud. Ja ma ei mäleta, millal ma seda viimati niimoodi tundsin, vist mõnel segasel ööl mööda Toomemäge koju kepseldes. Ma mõtlen ilma selle tumeda alatoonita - otsalõppemise hirmuta ja algamise hirmuta. Vist mitte viimase pooleteise aasta jooksul.
Eile saabus Ditte. Ja me käisime Parade'il, kus oli komöödiaetendustele ja selgeltnägijatele lisaks ka Stille Disco, mis käis nii, et muusikat lasti ainult kõrvaklappidest ja põrand keerles nagu teatrilaval ja see tegi inimesed ülemeelikuks.
Ditte on selline tüdruk, keda nähes ma mõtlesin kohe esimese poole tunni jooksul, et ma tahaks teda endale sõbraks. Ta on lihtsalt väga eriline. Teate, kui ma oleks mees, siis... Aga ma ei ole.

Kesköö paiku võtsime ühe döneri ja mängisime meie juures poole hommikuni Koloniste. Bas võitis ja Thomm ehmatas mind jälle oma külmaverelise mängumaneeriga. Päris muigama pani, kuidas ta oma veenmisoskusega suutis mu käest vajalikke ressursse hankida ja siis nendesamade vahenditega mõne minu ressursiallika kõrbeks muutis. Ma tean küll, et ta pole lauamänge mängides just kõige kenam, aga ehmatan iga kord ikka uuesti ja uuesti. Nojah, ma ise kaotangi alati sellepärast, et ma ei oska teistega läbi rääkida ja ressursse vahetades tingida, see tundub lihtsalt kuidagi ebaeetiline ja pahatahtlik. Mulle tundub, et kui mu enda ressursid mingit käiku ei võimalda, siis ma pean lihtsalt tagasihoidlikumalt läbi ajama. Aga Thomm ja mõned muud mängijad (millegipärast on need alati mehed) on võimelised kõikvõimalikke petuskeeme ja meelitusi kasutades teistele külma tegema. Ja pärast on neil veel eriliselt hea meel, kui nad mõne trikiga kellegi paljaks on teinud ja neil võit silme ees terendab. Siis nad itsitavad reipalt ja hõõruvad kavala näoga käsi kokku.