Eile oli jalgrattapäev. Sõitsime Ij ääres ringi ja vaatasime linna kõrgemalt poolt - Nemo katuselt ja postimaja või praeguse Stedelijki üheteistkümnendalt korruselt. Vahepeal eksisime päris ära ka - ma jäin uut kontserdimaja vaatama ja mul läks kõik muu meelest ära. Minu meelest oli selle ekraanikujuline osa nii lahe, eriti kui jalgrattaga silda mööda aeglaselt lähemale sõita.

Nüüd ma olen siis lõpuks ka kohvišopis käinud. (Inimesed peavad seda ju nii iseenesestmõistetavaks ja peaaegu et ainukeseks asjaks, mis Amsterdamis üldse teha on :) Ditte õpetas mind korralikult suitsetama.

Istusime Amsteli ääres ja sõime ühe võimsa portsu flaami friikartuleid, selliseid suuri ja rammusaid, mida ma viimati vist Belgias sain. Meerkoetid tulid lõhna peale kohale ja minu pettumuseks oli nende hulgas suure valge otsmikulaiguga ülbikuid tervelt kaks - need ujusid esireas, prääksusid ja tahtsid jälle kõik teiste eest ära süüa. Oli natuke turisti tunne, eriti siis, kui kohalikud meie paadisillal maabusid, kolm kasti õlut ja parve kõrgekontsalisi meisjesid peale tõstsid ja jälle minema seilasid. Aga see-eest oli hea ja rahulik. Pärast sõitsime hilisõhtuni seenevihmas pimedas linnas ringi.

Mulle väga meeldis see päev.