Appi!

Sellist masendavat liikluspäeva pole mul küll veel kunagi olnud. Juba hommikul sõitsin ise ristmikul ühele autole peaaegu et ette. Punane tuli oli just süttinud. Pidurdasime mõlemad ja vabandasime kah mõlemad. Kirjutasin oma tähelepanematuse kohvi arvele, mis mul kiirustades joomata jäi.

Pärastlõunal hakkas üks keskealine liikleja mind keset ristmikku autoroolist õpetama ja seda sellisel toonil, mis mõjus igatahes sama alandavalt kui sõim. Alustuseks oli ta pealegi jõudsalt signaalinuppu vajutanud. Ainus, millest ma aru sain, oli see, et talle ei meeldinud, et ma enne foori aeglustasin - oleksin nähtavasti pidanud järsult pidurdama.

Ja õhtul sõitsid kaks meest mulle lihtsalt otsa. Haiget ma suurt ei saanud, aga ülimalt ebameeldiv oli sedasi kahe auto vahele rammitud saada. Ja pärast sõimata ka veel.

Siis ma mõtlesin tükk aega, miks kõik niisugused konfliktid korraga peavad juhtuma ja jõudsin järeldusele, et ma pean edaspidi lihtsalt topelt ettevaatlik olema. Sest ma tõepoolest jälestan, kui keegi mu peale vihastab või karjub - igasugune konfliktsituatsioon on mu meelest jäle, täiesti talumatu. Ja võõrastel inimestel pole kohe üleüldse mingit õigust lärmata või end minu peal mingil muul viisil maandada.

Sageli ei oska ma niisugustele avaldustele ka adekvaatselt reageerida - enamasti olen lihtsalt vait, sest vastu karjuda tundub veel kuidagi eriliselt primitiivne, aga pärast hakkan nutma, sest agressiivsuse laine olen ma tahtmatult ikkagi kinni püüdnud ja see ahistab mind.

Ma püüan ennast muidugi pidevalt kasvatada, aga ei oska ikka veel oma viha kuidagi muud moodi lihaks teha.

Muidu oli täna tore topeltpiknikuga päev. Alguses näksisime jõe ääres võileibu ja vaatasime Stefani ja Basiga möödasõitvaid hiigelsuuri eelmise sajandi algusest pärit purjekaid, mis olid - jah, tuleb tunnistada - muljetavaldavad küll, aga pooltki mitte nii muljetavaldavad, kui Antonia bij Ivette kingapood. Pealegi, mulle tundub, et ma olen peale eilset kuuetunnist koloniseerimisõhtut neist kahest veidike tüdinenud. Niisiis, ma põgenesin, asendasin laevanduspornograafilise tegevuse kinganduspornograafilisega, kuigi see selgus alles hiljem, sest nagu tavaliselt, ei suutnud ma, twijfelkont! muidugi jälle otsustada.

Õhtul istusime Sarphati pargis ja sõime. Roil oli töö juurest jäänud järele palju head ja paremat ja ta kutsus meid piknikule. Salatikausi ääres sain tuttavaks Jenniga, kes - kujutage ette - on õppinud ülikoolis kirjutamist. Veel vaatasime välikinos prantsuse filmi, mille nimi oli Exils ja mis oli täitsa naljakas ja vahva, aga mitte hingemattev, vaid pigem siiski meelelahutuslik - paar illustreerivat pilti magreebia kultuurist.