AB

Käisime kolasime De Slegte teise käe raamatupoes, kust ma ostsin endale veel ühe ahvatlevalt odava Verlaine'i kogumiku ja Duras' Moderato Cantabile, mille oli kunagi signeerinud keegi G. Schmidti nimeline inimene. Et ma sealt Marek van der Jagti ei leidnud ja Grunbergi teised raamatud olid sama kallid, kui närimata kaantega lõhnavad uued variandid, ja et muud prantsuse uuemat kirjandust seal kah suurt polnud, siis läksime Athenaeumisse, kus Thomm vanasti pühapäeviti töötas ja kus on mu meelest võrreldes mistahes eesti raamatupoega päris aukartustäratav prantsuskeelsete raamatute valik.

Mis on mu büdzetile alati hukutavalt mõjunud. Ja nii ka seekord. Välja tulin ma sealt igatahes kohati palju vaesemana ja kohati jälle palju rikkamana. Rahustasin mõttes rahakotti sellega, et nagunii ei satu ma sellisesse poodi enam niipeagi tagasi. Ja kes teab, võibolla ei satu ma sinna enam aastaid. Niisiis, tegin südame kõvaks ja palju õnne! - ostsin Jean Philippe Toussainti, oma lohelausetega lemmiku Autoportrait (à l’étranger), François Bon'i L'enterrement' ja Grunbergi Fantoompijni

Minu meelest on rahaga ja kõigi teiste 'kadunud' asjadega alati nii, et need tuleb endast lahti lasta või neist rõõmu tunda, siis saab sellest hinge peal kripeldavast tundest lahti. Kui neid kramplikult meeles pidada või niigi väheseid näljakopikaid lugedes südant ka veel valutada, siis hakkab vaesus juba lämmatama ja siis ei ole elamiseks ja rõõmu tundmiseks üldse enam mingit võimalust.