Viimane päev

Paistab, et see tore vegeteerimine saab tänase päevaga läbi. Viimased päevad on nii ilusad ja suvised olnud, et mul on väga väga kahju ära minna. Kõige selgemini olen ma seda siiani tundnud jalgrattaga sõites, seeliku lehvides, päike sääri soojendamas. Raske on selle linna ja kõige muu selle juurde kuuluvaga hüvasti jätta.

Ma ei saa aru, mil moel on kogu mu Thommiga seonduv elu - kohad ja inimesed - mulle küll nii armsaks saanud, et sellest nii valus lahti lasta on. Selles mõttes pole Thommi kaotus ainuüksi Thommi kaotus, see on midagi enamat, kui ma siiani arvasin. Anna peale olen ma iseenesestmõistetavalt iseäranis kade. Ma olen kõigi emade peale kade. Ja ühtlasi õnnelik, et Anna on. Ja üleüldse - kogu selle aja olen ma vist eneselegi arusaamatult olnud kohati liiga räigelt õnnelik, et reaalsustaju on ära kadunud.

Täna õhtul istusime päikesest soojal terrassil ja sõime. Aeg-ajalt oli muidugi raske mitte välja näidata, et ma olen kurb. Teemad olid ka nii isiklikud ja kaldusid millegipärast kõik ühte väravasse, nii et ma olin vahepeal sunnitud hullupööraseid naeru- ja köhahooge teesklema, et mitte nutma pursata - ajuti võis selline absurdne lõkerdamine ikka päris kohatu tunduda, aga ma tõesti ei saanud lubada, et nad saavad teada. See oleks kogu siiruse ja armsa õhkkonna ära rikkunud. Vaene Thomm poleks suutnud küsivatele pilkudele vastuseks mingeid adekvaatseid argumente lauale laduda, pealegi ei oleks mina teda suutnud ilma pisarateta kaitsta.

Kui pimedaks läks, tõi Annuska millegipärast lagedale raamatu naisest, kes läks arsti juurde. Ja mulle meenus endale antud lubadus mitte kunagi süüa kantserogeensekskõrbenud toitu (aga seedriseemned olid sellal, kui ma suppi püreerisin ikkagi pannil tumepruuniks tõmbunud). Ja muidugi kaldus jutt jälle lõppemisele ja valule - Hollandis on eutanaasia, muuseas, lubatud - , mis andis mulle õnneks vähemalt võimaluse olla siiras. Ma teadsin ju, et see on viimane kord, kui ma nendega niimoodi terrassil istun ja olulistest asjadest saan rääkida ja terve see õhtu oli nii armas, et ma jõudsin mitu mitu korda juurelda selle üle, kellele ma nende inimeste eest oma elus tänulik pean olema. Ja seda valusam oli äkiline teadmine - laksti! -, et Annast ei saa kunagi minu ema. Et nüüdsest algab tõenäoliselt kaugenemine - lõputud viisakad postkaardid, mis teatavad, et neil on kahju. Või vaikus. Ma'i teagi, mis on hullem.

Ja kujutage ette, et tõepoolest, homme olen ma juba lennukis, vaatan läbi ümmarguse illuminaatori pilvi ja püüan mõtetes mingit edasielamiseks vajalikku korda luua.

Hommage à Bastiaan

Täna nägin siis niiöelda viimast korda Basi. Ta tuli spetsiaalselt minuga hüvasti jätma.

Hetkeks oli mul tunne, et Thomm on talle rääkinud, et me läksime lahku, aga see vist ei ole ikkagi õige.

Naljakas, et Bas on mulle alati kuidagi armas tundunud ja millegipärast korda läinud. Bas on ka see inimene, keda ma pean Thommi eest tänama, hahaa - tema võttis ta Laululava sauna kaasa.

Bas on meisse alati uskunud. Erinevalt minust. Ta on nagu aednik, kes kunagi kaks veidrat õunapuusorti kokku pookis ja lootis, et äkki läheb kasvama.

Esimest korda kohtusin ma temaga Viljandi folgil oma kena viis-kuus aastat tagasi. Siis näitas ta mulle oma ümbermaailmareisi pilte, mis tundusid tookord nii veidralt utoopilised. Mäletan, kuidas ma vaatasin vaheldumisi tema perfektse kompositsiooniga fotosid ja teda ennast ja mõtlesin, et hollandi mehed on nii lahedad. Äh, milline tobe üldistus, eksole...

Aga sellest ajast peale olen ma teda ikka aastas korra või paar nägema sattunud. Ja kindlasti näen ka tulevikus veel, isegi kui mulle hetkel tundub see kuidagi vaat et võimatu.

Issand jumal!

See ka nüüd veel!

Miks mul oli juba algusest peale selline tunne, et ma peaksin tagasiminekuks kuidagi valmistuma? Isegi siis, kui ja S. & co ei ütle, et ole valmis. Nüüd ootab mind ees tulekahju, mida ma oleks ju ometi võinud ennetada ja lennupileti 17.-ndaks ümber vahetada - siis oleks ju veel jõudnud ette valmistada. Ma ei saa aru, miks nad arvavad, et ma amatöörina olen võimeline selliseks eneseületuseks.

Ja kellele seda üldse vaja on, ah? Mina ei ole oma ellu sedasorti tõkkeid palunud. Või noh, olen, aga mitte niimoodi ja mitte viimase kahekümne aasta jooksul. Miks seda siis mulle kogu aeg nina alla hõõrutakse? Miks ma pean tegema meeleheitliku hüppe tundmatusse? Kuhu see mind viima peaks?

Kas ma olen teie meelest seda väärt? Olen ma selleks siis valmis või?

Kuulge, see ei ole ju minu karma, isegi juhul, kui mulle valmistab nende inimestega koosolemine ülimat rõõmu.

Mõtlen siin, et kuhu ma siis ülehomme tagasi jõudes kõigepealt peaksin minema - kohe otse Tartusse tulle või oleks targem ennast esialgu vähemalt nädalaks Pärnusse küüditada?

Welkom Ming!

Eile tulid Joep ja Annuska oma Hiina ja Põhja-Korea reisilt tagasi, mistõttu möödus meie hommikupoolik põhjalikult maja kraamides ja pärastlõuna õhtusöögiks ettevalmistusi tehes. Vahepeal käisime Thommiga jooksmas. Naljakas jah, teie, bloogikiibitseja, kindlasti ahmite õhku ja mina teeks teie asemel samamoodi - ma olin ise ka üsna üllatunud sellisest sportlikust tuhinast, aga tõesti, mul oli kohe selline tunne, et ma tõepoolest tahan justnimelt joosta. Thomm tuli entusiastlikult kaasa sellepärast, et tal on lihtsalt selline tobe harjumus.

Kõigepealt tekkis kohe varustuse probleem. Häh, mina oleks võinud ka niisama lühikestes kodupükstes ja sandaalides jooksu pista, aga Thomm tegi mulle selgeks, et nii nagu noh eee... ei sobi või nii, mistõttu ma olin sunnitud jalga tõmbama tema roosade ja tumepunaste suurte lilledega (noh, no minu meelest on need küll nagu) ujumispüksid. Algul kõik hea tava nimel, aga tagasiteel tundus mulle juba peaaegu, et need sobivadki mulle palju paremini kui talle.

Tennisemure lahendamine oli märksa lihtsam kui ma arvasin - Annuska kingakapis muud sorti jalavarje ei leidugi ja kinganumber on meil ka sama (huvitav ainult, et riided on tal kõik kaks numbrit suuremad).

Sörkisime Rembrandti pargis ühe ringi koos ja seejärel sörkis Thomm üksi edasi, sest ma kartsin üle pingutada. Viimati jooksin ma nii pikka maad vist küll põhikoolis mingitel võistlustel, kuhu mind millegipärast alati sokutati ja millest viilimiseks ma alati muusikakooli ja koori ja olematud südame rütmihäired ettekäändeks üritasin tuua. Põhiliselt sellepärast, et mulle ei meeldi vere maitse. Aga seekord seda millegipärast ei tekkinudki. Hoopis kuidagi hea oli. Nojah, ma olen alati arvanud, et peamine on teha nii, nagu kõhutunne ütleb.

Õhtupoolik möödus meil kenasti lennujaamas klaasi taga oodates ja tühja pilguga kaheksandat pagasilinti vahtides. Sest Joepi ja Annuska kohvrid lihtsalt ei tulnud ega tulnud. Igavuse tõttu hakkasin lõpuks jälgima pisikesi rahulikke ootavaid pseudohiina mehikesi, kes kõik rääkisid perfektset hollandi keelt, aga välja nägid nii teistmoodi. Veel oli seal terve kontingent kõikvõimalikke hollandi sugulasi, kellel olid lillekujulised paberist loosungid, millele seisis 'Welkom Ming', nii et ma pidin mitu tundi pead vaevama, et aru saada, kes see salapärane Ming küll võiks olla ja miks teda nii paljud väikesed lapsed ootavad. Ülejäänud lennujaama atmosfäär oli kuidagi kurnavalt närviline, nii et pärast paaritunnist ootamist olime kõik tõeliselt väsinud.

Kohvrite saabudes selgus, et lugematud Mingi ootajad said kõik väikese pilusilmse hiina naissugulase võrra rikkamaks. Joep seletas siis, et peale selle, et Hollandis on väikeste naisaasialaste adopteerimise tava, võis ka Hiinas näha eurooplasest vanemaid, kellel on hiina päritolu laps. Ja et Hollandis on lastekodust kõik lapsed juba ära võetud, nii et vaestel vanematel lihtsalt ei ole muud võimalust.

Siis tuli mulle meelde põlisbelglane John - noormees, kelle kaks esimest eluaastat möödusid küll Indias, aga kes muidu oli üsna tüüpiline belgia poiss, kes oma nahavärvi pärast - isegi nii multikultuurses ühiskonnas nagu Belgia - on ikka päris mitu korda tänaval peksa ja kohvikus mõnitada saanud.

Vaestest väikestest naishiinlastest hakkas mul aga eriti hale siis, kui ma närviliselt kella näppivate hollandi meeste selja tagant välja üritasin piiluda, sest mõelge ise, millist elavandikasvu on keskmine hollandlane! Kerge neil tüdrukutel igatahes olema ei saa.

Kodus vaatasime nende sinisiniseid pilte Hiinast, millelt tütarlaste kleidid nii heitunult lillad paistsid, mis omakorda paneb mind tagasi võtma nii mõnedki kunagi lendu lastud vandesõnad kodumaiste pildivorpijate aadressil (Küütri tänava Fuji sealjuures), sest midagi nii siniseks keeratut pole minu silmad veel enne näinud.

Täna hommikul ärkasin hirmus varajase kolina - ajavahe ju ikkagi - ja ameerika imperialistide vastase marsi saatel. Väga reipaks ja ühtlasi nostalgiliseks tegi küll.

Töine päev

Töötasin täna kuidagi rõõmuga. Kõik edenes kenasti, mitte nagu eile, kus ma pool andmefailist õhtuks mingil müstilisel kombel ära suutsin kaotada. Kokkasin kenasti, kuigi see võttis nii palju aega, et Thomm pidi enne kodust ära minema, kui kogu see krempel ahjus valmis sai.

Ja siis istusin üksi diivanil, sõin ja mõtlesin, et olen endaga täiesti rahul. Hea oli jälle omaette olla. Püüdsin selgusele jõuda, mida ma siis tegelikult kardan - kas üksiolemise, kasutuolemise või mittehakkamasaamise tunnet -, ja ei saanud enam aru.

AB

Käisime kolasime De Slegte teise käe raamatupoes, kust ma ostsin endale veel ühe ahvatlevalt odava Verlaine'i kogumiku ja Duras' Moderato Cantabile, mille oli kunagi signeerinud keegi G. Schmidti nimeline inimene. Et ma sealt Marek van der Jagti ei leidnud ja Grunbergi teised raamatud olid sama kallid, kui närimata kaantega lõhnavad uued variandid, ja et muud prantsuse uuemat kirjandust seal kah suurt polnud, siis läksime Athenaeumisse, kus Thomm vanasti pühapäeviti töötas ja kus on mu meelest võrreldes mistahes eesti raamatupoega päris aukartustäratav prantsuskeelsete raamatute valik.

Mis on mu büdzetile alati hukutavalt mõjunud. Ja nii ka seekord. Välja tulin ma sealt igatahes kohati palju vaesemana ja kohati jälle palju rikkamana. Rahustasin mõttes rahakotti sellega, et nagunii ei satu ma sellisesse poodi enam niipeagi tagasi. Ja kes teab, võibolla ei satu ma sinna enam aastaid. Niisiis, tegin südame kõvaks ja palju õnne! - ostsin Jean Philippe Toussainti, oma lohelausetega lemmiku Autoportrait (à l’étranger), François Bon'i L'enterrement' ja Grunbergi Fantoompijni

Minu meelest on rahaga ja kõigi teiste 'kadunud' asjadega alati nii, et need tuleb endast lahti lasta või neist rõõmu tunda, siis saab sellest hinge peal kripeldavast tundest lahti. Kui neid kramplikult meeles pidada või niigi väheseid näljakopikaid lugedes südant ka veel valutada, siis hakkab vaesus juba lämmatama ja siis ei ole elamiseks ja rõõmu tundmiseks üldse enam mingit võimalust.

Mõned pildid purjekatest

Eile kaevasin Joepi ja Annuska plaadiriiulis, ei suutnud sealt küll mingeid erilisi pärle leida, aga noh, enda plaatidest olen ma ju ka nii lõpmatuseni tüdinenud, et ... ühesõnaga, kuulasin, ei, tantsisin terve päeva Jamiroquai saatel - ainult nii oli kuidagi hea olla.

Õhtul käisime Louis Malle'i Ascenseur pour l'échafaud'd vaatamas. Jälle sai üks mosaiigikild paika pandud, kuigi minu meelest jääb see alla nii Godard'i Pierrot le fou'le kui ka Malle'i enda Zazie dans le metro'le.

Ja öelge palun, miks Tartus ei ole filmimuuseumi? Kuidas nii saab?

Avastus

Mehed ongi vist lihtsalt seemendajad! Võtke aluspesu seljast ära ja juba nad langevad.
Vabandan ilmselge lihtsustamise, üldistamise ja primitiivsuse pärast. :)

Musitamisest

Täna tõdesin taaskord, et ma olen hüvastijätumuside puhul ikka täiesti lootusetu. Mul on siiani probleeme sellega, et välja raalida, kellele ma need kolm laksu põsele pean andma ja kellele mitte.

Nojah, šoti tüdrukuga oli vähemalt lihtne, nendel sellist ebameeldivat kommet pole, aga hollandlaste puhul on mul alati tunne, et ma pean pidevalt ette mõtlema ja muretsema, kas ma ikka käitun õigesti, sest mul puudub vastav kultuurikogemus, mistõttu ei oska ma intuitiivselt konteksti lugeda. Paar korda olen ma ka väga juhmilt mööda pannud, eriti alguses ja põhiliselt soovist mitte olla ebaviisakas.

Alguses arvasin ma, et kõik musitavad kõiki, aga seda ainult päevani, mil üks pikk blond hollandlanna Basi lõpupeol märkis, et küll te seal Eestis olete ikka südamlikud! Pärast selgus, et too tütarlaps oli Thommi endine sõbranje, keda ma olin ka kohusetundlikult musitanud. Peale seda juhtumit kardan ma tervitusi ja hüvastijätte nagu tuld.

Üldjuhul meeldib mulle musitada ainult inimesi, keda ma hästi tunnen ja seda ka ainult juhul, kui nad on mulle sümpaatsed. Thommi sõpradest mahuvad kergestimusitatavate kategooriasse vist ainult viis, ülejäänud inimeste puhul tekib mul küll mingi segane kramp. Thomm ise muidugi ütleb, et ma peakski just käituma tunde järgi ja poolvõõrastel inimestel ainult kätt suruma, aga seda on väga veider teha, kui teine inimene hakkab sulle parajasti musi andma.

Redelite tänavas elades oli Philippe'i kojutulek üks igaõhtune piinlik ja piinarikas rituaal, mis tuli lihtsalt ära kannatada. Mu norralasest majanaaber oli ses suhtes kõige kannatlikum, aga Räpast Pierre'i nägin ma küll nii mõnigi kord salaja vannituppa põgenemas - teadagi, Prantsusmaal ju mehed mehi ei musita, seal on see pédétsemise tipp.

PS! Nägin üle hulga aja jälle Rinki ja Geerti. Geert kolib sel aastal Utrechtist Amsterdami.

Käisime siis seda laevatajate hiigelkokkutulekut lähemalt vaatamas. Kõik kohad olid täis igat sorti purjekaid, aurikuid, moorlaevu, suuri ja väikesi paate, isegi üht allveelaeva nägime. Peab ütlema, et ise laeval ringi koperdada ja pildistada on palju lahedam, kui lihtsalt kaldal passida ja oodata ning seda me ka tegime. Veidi aja pärast hakkas see rahvamass mulle kuidagi närvidele käima - massiüritused pole mulle kunagi meeldinud -, aga mitte sedavõrd nagu Eestis, kus ülekaalulised raadios töötavad (täiskasvanud) mehed karjuvad valjuhääldisse perverssusi ja muusika ajab iiveldama.

Stefanil oli kaasas üks šoti tüdruk ja see pani mind ootamatult mõtlema võimalusele, et äkki nad nagu noh ... teate küll, meeldivad teineteisele või nii ja ma tõdesin, et mulle on senini tundunud võimalus, et see poiss võiks kellelegi meeldida, kuidagi täiesti välistatud, peaaegu võimatu.

Aga õhtul üllatas Stefan meid kõiki veelgi - tema värskelt ahjust tulnud fetajuustupirukad ja krõbedad kartulipannkoogid viisid lausa keele alla ja minu silmis tõusis tema väärtus automaatselt kolme tugriku võrra.

Istusime aias lõkke ääres - Stefani muusikust korterinaabril oli sünnipäev -, kuulasime trompetisoolosid - ma olen alati imetlenud andekaid inimesi - ja võitlesime silmikipitamapaneva lõkkesuitsuga, ning äkitselt tundus mulle kogu atmosfäär kuidagi nii kodune - täiesti pööraselt eestilik - et sure ära. Ma arvan, et see tuleb sellest, et ma pole mujal lihtsalt aiapidudele sattunud. Pärast ronisime katusele, enam kodusemaks minna polekski saanud (tervisi Vagunile! :), ja vaatasime ilutulestikku. Minu meelest oli ainult Pluuto kurvameelne suupill puudu.

Koduteel sõitsime praktiliselt otsa Prinzengrachti kontserdile, kuhu oli terve orkester kokku aetud ja see tegi tuju kuidagi eriliselt ülevaks.

Kassipiinajad

Vaene Lambiek, see protseduur oli tema jaoks ikka tõeline piin. Mõtlesime alguses, et kõige parem on teda rohuga määrida siis, kui ta sööb, sest ta kugistab alati väga aplalt kausitäie kassitoitu korraga. Aga see oli vale oletus. Sest ka kõige aplam kugistaja ei suuda rahulikult kalamaitselisi kuubikuid mugida, kui teda samal ajal mingi haisva ollusega üle üritatakse kallata. Kusjuures korduvalt.

Siis me proovisime kassiküpsistega ja juustuga, aga iga arukas gurmaan teab, et ka see on lõks!

Noh, lõpuks saime me haisva kirburohu kraessemäärimisega küll hakkama, aga mina pidin teda selleks kinni hoidma - ta rabeles ikka rohkem kui elu eest.

Meie mõtlesime siis, et kõik on korras, stress on möödas, aga tema, vaeseke oli šokis - kassiküpsis kukkus tal vähemalt kolm korda suust välja (täpselt nagu peale hambaarsti juures käimist, teate küll, kui tuimestus teeb lihased lõdvaks, nii et isegi rääkida ei saa) ja kausist söömisel tekkis tal ka mingi kummaline refleks, mille tõttu ta tõmbas pea järsult kausist välja ja vahtis ringi ja kartis oma kalamaitselisi kuubikuid võtta, nii et mul tekkis juba hirm, et Annuska ja Joep leiavad tagasi tulles eest söömishäiretega kassi.

Lõpuks hakkas ta ikka kuubikuid kausist vähehaaval näkitsema, aga ta tundus tükk aega väga solvunud ja meis pettunud olevat. Mul hakkas tast kohe kahju - ta pole mind juba mitu päeva enam külmkapi eest hammustanud, millest ma järeldasin, et äkki ma juba natuke meeldin talle või siis on ta oma julma saatusega lihtsalt leppinud.

Hea, et me rohkem pole kohustatud sellist ilget kassipiinamisoperatsiooni ette võtma.

Ma'i saa magada

Kell on seitse hommikul. Lambiek kõnnib arvutiekraani ees vasakult paremale ja paremalt vasakule ja üritab ennast minu vastu nühkida.
Näksin kohusetundlikult võileiba, mis ei taha ega taha otsa lõppeda, mõtlen kõvasti järele ja leian, et tegelikult olen ma ikka veel kraadiklaasi plusspoolel (aga kas mitte Thomm ei öelnud, et ma olen lootusetu pessimist?).

Eile tundus mulle küll, et mul on Prozakit vaja. Täna hakkab paistetus silmadelt juba alanema. Väga kummaline on olla kellegagi koos ainult teatud kuupäevani, kuidagi uskumatu.

Varem ma arvasin, et inimesed lähevad ilge kisa ja plärtsuga lahku - naine seisab triikrauaga ukse peal ja lajatab, sedasi räigelt mehele vastu otsaesist ja mees (kelle kohver on äsja aknast alla visatud) haarab sahtlist suure lauanoa ja ajab naist taga. Ja sinna juurde sõim ja lärmamine, uste prõmmimine, laste nutt...

Aga kõik see pole kohustuslik. Ja isegi kui ma teaks, kus Joep ja Annuska oma triikrauda hoiavad, pole ma kindel, kas mul oleks julgust sedasi põmaki! lajatada, ja põhjust pole nagu ka.

Ma arvan juba, et me oleme isegi praegu teineteise vastu südamlikumad, kui mõni põline eesti abielupaar oma helgemail päevil. Heh-heh! (Oma vanemate puhul kahtlustasin ma ka aeg-ajalt, õigupoolest kuni lõpuni, et äkki nad tegelikult üldse ei armastagi teineteist - nad ei andnud enne magamaminekut üksteisele vist musigi.) Ja nagu ma juba eile tundsin, ei muuda üks otsus päevapealt eriti midagi.

Mu suurim probleem on hetkel see, et mul ei ole siin linnas mitte ühtegi inimest, kellele ma saaks sellest asjast rääkida. Ja olgem ausad, kesse viitsiks Eestiski sellist sentimentaalset lora kuulata. Ma ei saa ju praegu enam mitte midagi muuta. Ma võin ainult loota, et äkki tal tekib samasugune nostalgia nagu mul praegu juba on. Ja kui ei teki, siis kindlasti on see ka millekski hea. Tulevikus.

Nii

Nüüd ma siis sain teada, mis tunne on.

Ei ole üldse teistsugune tunne. Mitte midagi pole muutunud. Seisan Dirk van der Broeki kassajärjekorras ja ümbritsevad inimesed isegi ei aima seda. Kõik on sama - pood, tänav, trepikoda, toidukott on ka sama raskusega kui eile ja tema tehtud pasta pestol on sama maitse nagu alati.

Mõtlen, kas kaevamisel oli üldse mõtet, äkki oleks võinud samamoodi edasi elada, äkki see poleks kõnekski tulnud, kui ma ise poleks surkinud? Kuigi ühel päeval oleks kriis vist siiski pinnale tõusnud. Ainult et siis ma poleks tundnud ennast süütajana. Ja ometi pole põhjus mulle mingi üllatus, ma teadsin seda ju algusest peale, see oli isegi meie suhte algustingimus - jah, me oleme tõesti erinevad, liiga erinevad, aga see ei ole kõige tähtsam. Kuidas see siis nüüd muutus tähtsamaks kui see põhiline, mille pärast ma olen kõik need kolm ja pool aastat õnnelik olnud?

Ma arvan, et nüüd oli vaja lihtsalt otsustada, et enam ei saanud seda edasi lükata. Ja kui ma ise poleks küsinud, oleksin ma selle teate saanud vast jõulukaardiga. Nii et ikkagi on vist parem.

Ma isegi ei tea, kuidas reageerida, kas nutta või naerda - tunded on ju ikka samad, ainult motivatsiooni ei ole enam.

Panen tähele, et ma tunnen laulmisest puudust. Millega muidu seda jalgrattasadulas kõõrutamist seletada? Tahaks jälle tunda seda tunnet, mis peale kahetunnist proovi tavaliselt tekib - midagi, mis paneb mind tänaval inimesi kallistama ja selle pärast mitte häbenema.

----------------------------------------------------------------------------------

Mul on hirm. Ma püüan seda kogu aeg alla suruda ja head nägu teha, aga see ON ikkagi. Ma pole enam tükk aega olnud olukorras, kus mu elus ei ole mitte midagi kindlat, kus kõik on lahtine ja nõuab lähitulevikus kinnistamist.

Appi!

Sellist masendavat liikluspäeva pole mul küll veel kunagi olnud. Juba hommikul sõitsin ise ristmikul ühele autole peaaegu et ette. Punane tuli oli just süttinud. Pidurdasime mõlemad ja vabandasime kah mõlemad. Kirjutasin oma tähelepanematuse kohvi arvele, mis mul kiirustades joomata jäi.

Pärastlõunal hakkas üks keskealine liikleja mind keset ristmikku autoroolist õpetama ja seda sellisel toonil, mis mõjus igatahes sama alandavalt kui sõim. Alustuseks oli ta pealegi jõudsalt signaalinuppu vajutanud. Ainus, millest ma aru sain, oli see, et talle ei meeldinud, et ma enne foori aeglustasin - oleksin nähtavasti pidanud järsult pidurdama.

Ja õhtul sõitsid kaks meest mulle lihtsalt otsa. Haiget ma suurt ei saanud, aga ülimalt ebameeldiv oli sedasi kahe auto vahele rammitud saada. Ja pärast sõimata ka veel.

Siis ma mõtlesin tükk aega, miks kõik niisugused konfliktid korraga peavad juhtuma ja jõudsin järeldusele, et ma pean edaspidi lihtsalt topelt ettevaatlik olema. Sest ma tõepoolest jälestan, kui keegi mu peale vihastab või karjub - igasugune konfliktsituatsioon on mu meelest jäle, täiesti talumatu. Ja võõrastel inimestel pole kohe üleüldse mingit õigust lärmata või end minu peal mingil muul viisil maandada.

Sageli ei oska ma niisugustele avaldustele ka adekvaatselt reageerida - enamasti olen lihtsalt vait, sest vastu karjuda tundub veel kuidagi eriliselt primitiivne, aga pärast hakkan nutma, sest agressiivsuse laine olen ma tahtmatult ikkagi kinni püüdnud ja see ahistab mind.

Ma püüan ennast muidugi pidevalt kasvatada, aga ei oska ikka veel oma viha kuidagi muud moodi lihaks teha.

Muidu oli täna tore topeltpiknikuga päev. Alguses näksisime jõe ääres võileibu ja vaatasime Stefani ja Basiga möödasõitvaid hiigelsuuri eelmise sajandi algusest pärit purjekaid, mis olid - jah, tuleb tunnistada - muljetavaldavad küll, aga pooltki mitte nii muljetavaldavad, kui Antonia bij Ivette kingapood. Pealegi, mulle tundub, et ma olen peale eilset kuuetunnist koloniseerimisõhtut neist kahest veidike tüdinenud. Niisiis, ma põgenesin, asendasin laevanduspornograafilise tegevuse kinganduspornograafilisega, kuigi see selgus alles hiljem, sest nagu tavaliselt, ei suutnud ma, twijfelkont! muidugi jälle otsustada.

Õhtul istusime Sarphati pargis ja sõime. Roil oli töö juurest jäänud järele palju head ja paremat ja ta kutsus meid piknikule. Salatikausi ääres sain tuttavaks Jenniga, kes - kujutage ette - on õppinud ülikoolis kirjutamist. Veel vaatasime välikinos prantsuse filmi, mille nimi oli Exils ja mis oli täitsa naljakas ja vahva, aga mitte hingemattev, vaid pigem siiski meelelahutuslik - paar illustreerivat pilti magreebia kultuurist.

Tegin natuke aiatööd. See seisnes lillepottidest vee välja kallamises. Siin on viimasel ajal ikka palju sadanud, nii et ma hakkan vaikselt mõistma, miks hollandlased oma ilmaolude suhtes nii skeptilised on. Eile uudistesaates küsis diktor sünoptiku käest, et heheh, kas tuleb üks või kaks suveilmaga päeva, sünoptik muigas vastu ja ütles, et võibolla kolm.

----------------------------------------------------------------------------------

Ditte sõitis täna ära.

Pühapäev arvudes ja lõhnades

40 kilomeetrit rattasõitu (Stefani kilomeetrilugeja andmed) ja 4 kilo vihma. Ja karjade viisi jäneseid, kokku rohkem kui 20 (minu jäneselugeja andmed). Armas bloogikiibitseja, sa kindlasti ei teadnud, et Kopenhaagenis elavad jäneste asemel hoopis rebased (Ditte andmed, muidugi) - linnarebased, kes söövad prügi, jänesed on neil seal nähtavasti juba nahka pandud, ja kes metsikute rebastega enam ei paaritu.

Lisaks mõõtmatult palju puhast joovastavat kakaolõhna - Zaanstadtis on kokku 4 šokolaadivabrikut (Thommi andmed), mis tugeva tuule korral igas suunas kõigi naiste lemmiklõhna levitavad.

Zaanse Schansis oli tunda värske tõrva aroomi - ja see on minu isiklik lemmik vähemalt aastast 1982, kui isa köögis suuski määris ja ma värvilistest suusamäärdetükkidest mosaiiki ladusin.

Lõhn on nii lihtne ja mõjub nii tugevalt.

Ma olen veendunud, et armastus pole ka kellegi tunne, vaid illusioon, pool sellest on kõigest lõhn (andmed, mida oleks soovitav kontrollida) - ma olen kunagi peaaegu pool aastat maganud Thomase kampsun kaisus, ausõna (minu südametunnistuse andmed).

Eile oli jalgrattapäev. Sõitsime Ij ääres ringi ja vaatasime linna kõrgemalt poolt - Nemo katuselt ja postimaja või praeguse Stedelijki üheteistkümnendalt korruselt. Vahepeal eksisime päris ära ka - ma jäin uut kontserdimaja vaatama ja mul läks kõik muu meelest ära. Minu meelest oli selle ekraanikujuline osa nii lahe, eriti kui jalgrattaga silda mööda aeglaselt lähemale sõita.

Nüüd ma olen siis lõpuks ka kohvišopis käinud. (Inimesed peavad seda ju nii iseenesestmõistetavaks ja peaaegu et ainukeseks asjaks, mis Amsterdamis üldse teha on :) Ditte õpetas mind korralikult suitsetama.

Istusime Amsteli ääres ja sõime ühe võimsa portsu flaami friikartuleid, selliseid suuri ja rammusaid, mida ma viimati vist Belgias sain. Meerkoetid tulid lõhna peale kohale ja minu pettumuseks oli nende hulgas suure valge otsmikulaiguga ülbikuid tervelt kaks - need ujusid esireas, prääksusid ja tahtsid jälle kõik teiste eest ära süüa. Oli natuke turisti tunne, eriti siis, kui kohalikud meie paadisillal maabusid, kolm kasti õlut ja parve kõrgekontsalisi meisjesid peale tõstsid ja jälle minema seilasid. Aga see-eest oli hea ja rahulik. Pärast sõitsime hilisõhtuni seenevihmas pimedas linnas ringi.

Mulle väga meeldis see päev.

Paanikaosakond

Eile öösel trallisime kohalikus Zavoodis ja kuulasime kontserti kohalikus Illegaardis - no mille muuga on mul ikka neid baare võrrelda :) -, ainult et kohalik Zavood oli tegelikult Korsakoff ja kohalik Illegaard kandis Alto nime.
Magada sain ma täna ainult kella seitsmeni, mis teeb siis kokku tervelt kolm tundi, siis ajas õudne mure mind üles. Esiteks olen ma viimastel päevadel liiga palju laiselnud, sest Veronn saadab mulle juba närvilisi essemmesse ja teiseks kohutab mind õrnõhuke võimalus olla rase - see oleks siis kah noh, peaaegu et pühast vaimust, ma ütleks. Tõenäosus on tõesti mu meelest olematu, aga millegi muu kui viljakusepuhanguga ei oska ma seda kolmekümnepäevast tiksumist ja viivitust ka seletada...
Abort tundub juba ette nii õudne. Naljakas jah, et kui üldiselt ja teiste inimeste peale mõelda, siis on mu meelest hea, et selline võimalus on, aga kui tegemist on su enda kehaga ja enda tapatööga, siis tundub see väga õõvastav ja ebaeetiline. Mina ei taha sedasi teha. Mina vähemalt ei taha sedasi otsustada. Ma kardan seda, mis sellest tuleb. Kunagi.

'De geschiedenis van mijn kaalheid'

Kujutage ette - eile leidsin Annuska raamaturiiulist üllitise, mille autor on Marek van der Jagt. No muidugi - Minu kiilaspäisuse lugu, eksole. Teie, armas bloogikiibitseja, kindlasti teadsite!Mina mõtlesin lihtsalt, et häh, näidake mulle mõnda hollandlast, kellel on selline nimi ja muigasin endamisi. Ja paari lehekülje pärast olin pehmelt öeldes fassineeritud. See oli lihtsalt nii hea. Puhas nauding.
Ja siis ma lehvitasin seda raamatut Roi ees, nii informatsiooni hankimise mõttes, ja tema ütles lihtsalt, et 'jah, Grunberg on hea, kas pole?'. Raamatu kaanel väideti hoopis, et De Tijd on selle tituleerinud paremaks kui Grunberg :) Ja see ajas mind segadusse. Niisiis oleks Grunberg mind Roi abita peaaegu ninapidi vedanud.

Ja sedasi need päevad läevad. Vahepeal on mul tunne, et mul oleks hädasti natuke omaette vaja olla. Muidu võin ma muutuda tujukaks ja agressiivseks, eelkõige aga tühjaks. Nii et mõtted kaovad ka ära või muutuvad hirmuäratavalt primitiivseks.

Ma olen aru saanud, et tandemid ei soodusta arengut. Tandem on pidur. Või õigemini soodustab tandem arengut, mis on hoopis teises plaanis. Aga ma ei tea, millises plaanis ma eelkõige areneda tahan. Ma pean selle välja mõtlema.

Ah, ma ju valetan. Ma tean küll, aga ma olen sõltuvuses sellest, et keegi mind õhtuti paitab ja ära kuulab.

Roi on Surinamest tagasi. Vaatasin teda nagu mingit ilmaimet, nii pruun ja juustega oli ta seekord. Ja ta rääkis kogu aeg Liisbetist. Kuidas Liisbet tahab saada Ida-Euroopa korrespondendiks ja et ta töötab ikka veel Carrés ja et ta saatis talle meili ja... Küsisin siis tema õrritamiseks, kuidas Riannel läheb ja teate, mis ta vastas? "Hästi." Ja kõik.

Tekib küsimus, mille kuradi pärast ta Elisabethi üldse maha jättis, kui...

Eile peale etendusi läbi tibutava vihma kodu poole kihutades tundsin, et ma olen üle hulga aja jälle hästi õnnelik. Naljakas, et mul tekib see tunne sageli teistest inimestest - siis, kui ma olen sõpradega koos ja natuke tipsutanud. Ja ma ei mäleta, millal ma seda viimati niimoodi tundsin, vist mõnel segasel ööl mööda Toomemäge koju kepseldes. Ma mõtlen ilma selle tumeda alatoonita - otsalõppemise hirmuta ja algamise hirmuta. Vist mitte viimase pooleteise aasta jooksul.
Eile saabus Ditte. Ja me käisime Parade'il, kus oli komöödiaetendustele ja selgeltnägijatele lisaks ka Stille Disco, mis käis nii, et muusikat lasti ainult kõrvaklappidest ja põrand keerles nagu teatrilaval ja see tegi inimesed ülemeelikuks.
Ditte on selline tüdruk, keda nähes ma mõtlesin kohe esimese poole tunni jooksul, et ma tahaks teda endale sõbraks. Ta on lihtsalt väga eriline. Teate, kui ma oleks mees, siis... Aga ma ei ole.

Kesköö paiku võtsime ühe döneri ja mängisime meie juures poole hommikuni Koloniste. Bas võitis ja Thomm ehmatas mind jälle oma külmaverelise mängumaneeriga. Päris muigama pani, kuidas ta oma veenmisoskusega suutis mu käest vajalikke ressursse hankida ja siis nendesamade vahenditega mõne minu ressursiallika kõrbeks muutis. Ma tean küll, et ta pole lauamänge mängides just kõige kenam, aga ehmatan iga kord ikka uuesti ja uuesti. Nojah, ma ise kaotangi alati sellepärast, et ma ei oska teistega läbi rääkida ja ressursse vahetades tingida, see tundub lihtsalt kuidagi ebaeetiline ja pahatahtlik. Mulle tundub, et kui mu enda ressursid mingit käiku ei võimalda, siis ma pean lihtsalt tagasihoidlikumalt läbi ajama. Aga Thomm ja mõned muud mängijad (millegipärast on need alati mehed) on võimelised kõikvõimalikke petuskeeme ja meelitusi kasutades teistele külma tegema. Ja pärast on neil veel eriliselt hea meel, kui nad mõne trikiga kellegi paljaks on teinud ja neil võit silme ees terendab. Siis nad itsitavad reipalt ja hõõruvad kavala näoga käsi kokku.

Jäneste linn

Kahel viimase päeva õhtul oleme me näinud kokku viit jänest. Üks neist kalpsas Rembrandti pargis ringi ja teised neli uitasid - kõige suurema iseensestmõistetavusega, mida ma ealeski kohanud olen - Sloterdijki raudteejaama juures kõrgete klaashoonete vahelisel muruplatsil, otse Maksuameti ees.

Öelge, miks peaksin ma Artisesse minema, kui Belastingsdiensti ees trallib ringi kamp jäneseid ja Vondelparki puude otsas lärmavad ärakaranud kakaduud ja kanaarilinnud?

Ah õigus, selle väikese vangistuses sündinud karvaste kõrvadega olifantje pärast võiks ju täitsa minna.

Perekondlik lõuna

Eile käisime Alkmaaris Anna juurest Thommi sõnaraamatuid ära toomas ja Maartje juures tervislikul perekondlikul lõunal. Stans ja Erik olid Prantsusmaalt tagasi. Söök oli täiesti suurepärane - ma ei mõista, miks Maartjet küll kehvaks kokaks tituleeritakse. Thommile suruti kaenlasse jälle humanitaarabi Arnie mitme paari teksapükste ja vanade särkide näol (heheh, me vist oleme ikka veel need perekonna noorimad ja väetimad :) ja ühtlasi registreeriti järgmine tiim Eestimaa vallutamiseks. (Oh, ma arvasin, et neist on küll juba viimne kui üks seal ära käinud, aga ei!)
Muus mõttes oli väga vahva. Eriti minu jaoks, sest mul pole kunagi õieti päris selliseid perekondlikke lõunaid olnud ja eriti pole neid olnud viimase pooleteise aasta jooksul.
Loomatalituse vallas selgus, et me polegi Thommiga kõige hullemas olukorras, sest võimalikest loomadest oleksime võinud vaadata veel ka Jani küüliku järele, kes elab 30 kilomeetri kaugusel Alkmaaris ning Stansi kassi järele, kes on diabeetik, ja keda tuleb kaks korda päevas süstida. Nii et Lambiek on küll vana isekas kirbuvasja, aga vähemalt pole ta diabeetik ega skisofreenik.

Meerkoet - Fulica Atra

Oi te'i tea!

Mul on kaks väga vahvat päeva seljataga. Eriti tänane.

Hommikutest pole küll mõtet rääkida - need algavad alati erandlikult halvasti. Ja alati ühtemoodi - me oleme siis nimelt Thommiga tülis, sest me jäime rongist maha (või kusagile mujale hiljaks) ja see on ju põhimõtteliselt alati minu süü, sest ma olen selline hommikune jokutaja - pealegi värvin ma veel ripsmeid ka ja see on ju ajaraiskamise tipp, kas pole!

Mulle endale tundub hoopis, et ma kohe lihtsalt olengi hommikuti aeglasem. Ja parema meelega ma ei teekski hommikuti eriti midagi mõistlikku peale uimerdamise ja lehtede lugemise, mida ma tegelikult kangesti kaifin. Mul on kahtlane tunne, et see on madalast vererõhust, sest no kuulge, see ei saa ju ometi lihtsalt laiskusest olla!

Rongijaamas vaeme me juba kohustuslikuks kujunenud eneseõigustused ja -süüdistused läbi, mina nutan natuke ja kõnnin demonstratiivselt perrooni teise otsa, siis tuleb tema ja lohutab mind ja vabandab (eneseõigustustega segamini:), et ta endast välja läks. Enamastii läheme me siis sõbralikult koos rongi peale, ainult vahel mossitame vagunis metroolehte lugedes.

Ja siis muutub päev jälle päikseliseks. Nagu täna.

Päev, mil sa esimest korda elus purjekaga sõitma lähed, ei saagi ju kole olla. Eriti kui sind ootavad sadamakail kaks inimest, kes on kokku tervelt neli päeva järjest purjekal veetnud. Vesi rahustab tohutult. Ja kõrkjad ja paadilogud on nii ilusad, et see on lausa teraapiline. Päris kahju, et ma varem purjetama pole sattunud.

Vahepeal sidusime paadi puust silla külge kinni, keetsime priimusel karriga riisi ja ahmisime selle salati ja värskete rosinakuklitega sisse. Kõik tundus nii meeletult maitsev, partidele ka kusjuures - nad muudkui tiirutasid meie paadi ümber ja siis ma viskasin neile tükkhaaval peaaegu pool oma kuklist. Algul kõigile võrdselt, ent siis ainult neile, kes teiste meelest ei pidanud süüa saama ja keda millegipärast nokiti ja saputati peale iga suutäit. Tallinna tuvide ja Rannametsa kanade juures olen ma seda nähtust ka varem tähele pannud, aga ma ei arvanud, et see neil kõigil niimoodi käib, et väetimad ja koledamad saavad sotsiaaltoetuse eest nurga taga peksa.

Sootsiumivälisena hulpis partide hulgas ka väike meerkoet (ehk lauk), keda ma Eestis vist veel kordagi näinud pole, kuid kes siin on nii tavaline lind, et teda võib kohata igas haisvas pargitiigis, sealjuures on ta peaagu alati üksi, selline must vaikne ja tagasihoidlik linnuke ja seepärast minu lemmik.

Bas õpetas mind kõigepealt tüürima - hah, Bastian on ikka tõeline pedagoog, peab ütlema - ja seejärel fokjega toime tulema, mis tähendas, olenevalt tuule suunast, kord nööri pingutamist, kord lõdvendamist. Päris vahva oli vaadata, kuidas nad Onnoga iga silla juures masti kokku panid, selleks et see silla alt läbi mahuks. Sildade juures pidime me sõudma ja see oli võrreldes nööritirimise süsteemiga mulle palju arusaadavam laevatamistehnika. Basi purjekas tunduski olevat laeva asemel üks ilus ja kapriisne mööblitükk - selline helepruunikas, hoolikalt lakitud, sinise põhja ja valgete purjedega, ent väheusaldatava mootoriga, sest tuuletul tagasiteel pidime ometi paluma, et üks lahke külamees meid Leidenini sleppi võtaks.

Tegelikult meeldis mulle just see tuulevaikus ja tasane loksumine rohkem kui miski muu - siis me võtsime õlled vallale, lasime päikesel niisama pähe paista ja vaatasime rabelemisele vahelduseks ringi, klõpsutasime muidugi kah ja seegi oli lihtsam, sest paat liikus aeglasemalt.

Mõned pildid purjetamisest

Gay Pride

Hommikul käisime Anna ja Maartjega täikal (kes ütles, et mitte keegi seda sõna tänapäeval enam ei kasuta?) ja sättisime ennast aegsasti kanali äärde laevarongkäiku vaatama. Minu meelest oli see kõik äärmiselt sütitav - poolpaljad ja riides mehed, roosades ujumistrikoodes pensioniealised mehed, lillades ja hõbedakarva kleitides mehed, parukate ja sulgedega mehed, värviliste tolmuharjadega mehed, rinnahoidjate ja kunstripsmetega mehed, mustas nahas sm-mehed - mida lõpupoole, seda kinkimaks asi läks muidugi. Lesbiliste paadid olid ka vahvad, sellised pisikesed, ühe sõpruskonna prouasid täis. Mõni vanem daam meenutas kangesti üht käredat õppejõudu eesti filoloogia osakonnast. :) Tegelikult oli seal naisi ikka ka väga palju, aga mehed olid kuidagi palju lahedamad ja jäid rohkem silma.

Nad viskasid paatidest igasugu nänni: komme, kilekottidesse pakitud kondoome, t-särke ja paelaga vilesid, mida me siis aeg-ajalt kanalist vihmavarjuga üles pidime koukima. Särgi püüdis Thomm otse õhust kinni. Lõpuks oli meil kokku kolm kondoomi ja glijmiddel. Hahaa! Milline kokkuhoid.

'Oh, wat geweldig!' karjusid Anna ja Maartje kordamööda iga uut paatkonda nähes. Tundus, et kõigi lemmikud olid vist siiski roosades ujumistrikoodes pensioniealised mehed.

Vahepeal sadas paduvihma, aga see meid üldse ei häirinud. Anne Franki maja ees oli jälle hiiglama pikk saba...

Õhtul sõime kohvikus imelikku, ühtaegu hapukat ja kookosemaitselist hirmkallist suppi. Mulle see tõesti ei maitsenud. Koukisin kõik kaks kanalihatükki ja mõned ligunenud šampinjonilõigud ükshaaval puljongi seest välja, kartsin küll, et Anna arvab, et ma jätsin supi kättemaksuks järgi - Eesti köök, teadagi, ei olnud ju ka teab mis... - , aga supp oli ikkagi nii kummalise maitsega, et ma ei suutnud seda nägu krimpsutamata lõpuni süüa. See meenutas üht neist esimestest õhtutest Brüsselis, kui me Thommi ja Marjaga hiina teikeveis suppi sõime. Tookord oli see ka kallis, põletas keelt ja jäi lõpuks järgi.

Ettekandjatest tai neiud olid seevastu väga armsad, nii armsad, et ma oma põlguse Houellebecqi vastu vist poolenisti tagasi pean võtma. Ja siis olid seal veel suurepärased piparmündikommid! - sellised suured valged tabletid, millele koningin Wilhelmina büst peale oli pressitud! Kuidas ometi pole keegi tulnud selle peale, et Eestis sääraseid Arnoldi pildiga teha?

Ja veel - mulle tundub, et Eestis oleks rohkem selliseid üritusi vaja korraldada, et ühiskond muutuks tolerantsemaks. Praegu on minu meelest asi ikka veel päris hull. Eriti homofoobsed on Eestis mõned heteromehed. Ei tea, kui kaua aega läheb, et Eestis loodaks sarnane organisatsioon nagu Pink in Blauw, (mis otsetõlkes tähendab: roosa sinises) ja mis ühendab politseinikest homosid?

Kraadiklaas

Mõned päevad on palju paremad kui teised. Näiteks eilne. Eilsest saadik olen ma palju õnnelikum ja endaga rahulolevam. Pole enam seda enesehävituslikku tunnet nagu varem. Thommiga ei nägelenud ega iroonitsenud me ka sugugi ja see vist teebki mind õnnelikuks - kui kõik on nii nagu alguses.

Ah, tegelikult ma tean, et tal on ka praegu suhteliselt keeruline periood, kõik on nii ebakindel ja mingeid tulevikuplaane on raske teha. Ja kaks selliste valikutega inimest koos on veel palju hullem kui üks.

Täieliku masenduse vastu aitab ainult see, kui kujutleda, mis võiks olla veel hullem, sest siis alles saab sulle selgeks, kui tore su elu tegelikult on ja kui kaugel on ängistuse kraadiklaasi teine ots. Sa saad aru, et õigupoolest oled sa veel sellel punasel, plusspoolel. Aga tõenäoliselt saad sellest aru ainult siis, kui oled ka miinuspoolel, täiesti lõpus juba olnud. Ja mina olen.

Muidugi on raske endaga rahul olla. Ent ebakindel tulevik ei pea tähendama ilmtingimata just halba. Kõik võib minna ka palju palju paremaks. Ning see, et asjad on lahtised, annabki võimaluse midagi muuta.

Täna öösel nägin imelikku materialistlikku und. Olin kondiitriäris, mis oli paksult igasugu hõrgutisi täis ja valisin kooke. Mul oli kakssada krooni rahakotis. Ja kassasse jõudes ei saanud ma selle raha eest vist pooligi maitsvaid koogikesi, mis ma endale korvi olin ladunud. Pidin automaadist raha juurde võtma. Mul oli kaks pangakaarti, millest kumbki polnud millegipärast minu oma, aga mille koode ma enda arvates teadsin. Ja automaat neelas need üksteise järel endasse. Ja ma ei saanud kooke osta. Ja milline ängistus, eksole, sellest sündis.

Kui mõttetu.

Võrgud

Kibestumus

Appi, kuidas mulle ei meeldi olla see oosteuropese meisje. Thomm ütleb, et see on mu enda kompleks ja osaliselt see kindlasti ongi nii, aga ma leian, et igasugused uitzendburod ja muud taolised institutsioonid oma ohtra paberimajandusega ainult süvendavad sellist tunnet. Mida rohkem ma siin suhtlen inimestega, kes pole Thommi sõbrad, seda rohkem ma idaeuroopapõlgusega kokku puutun. Ja see on nii ahistav. Naljakas, et varem ma arvasin, et see on mingi belglaste pärisosa, sest Hollandis polnud ma taolist suhtumist kohanud, aga Belgias olin ma ju üksi. Mul ei lähe siiani meelest inimeste näod, kui ma ütlesin, et ma olen eestlane, ja eriti, kui jutu sees tuli välja, et mul on juhtumisi "lääneeurooplasest" sõps. Enamasti öeldi siis kulme kergitades 'intéressant' ja pandi suu klõpsti kinni. Väga konkreetne sotsiaalne sahtel, ühesõnaga - encore une!
Ma arvan, et järgmine kord, kui ma oma päritolu täpsustama pean, on mõttekas öelda lihtsalt, et ma olen idaeurooplane. See säästab neid mõtlemast.
PS! Vabandan ühtlasi juba ette inimeste ees, kelle tundeid ma oma kibestunud-rassistlike mõtetega solvanud olen.

Tupik

Ehh, ma olen aru saanud, et tegelikult mul polegi enam mingeid valikuid, sest ma olen juba lubanud, et ma lähen tagasi ja need inimesed on mulle millegipärast piisavalt kallid, et neid ja üht osa endastki mitte alt vedada.
Rong on ees. Ja kes teab, milleks see hea on, kui ...
Ahhahhahhaa, Mercatorpleinil ajab üks valge-pruunilapiline suur lontkõrv tuvisid taga. Tuviparv lendab ees ja koer tormab joostes ringiratast pidi järgi. Ja tuvisid on hiiglama palju.
... kui vanad asjad otsa lõppevad ja uued algavad. Ja ma tean, et midagi olulist ja armast on veel tulekul.

Het spel met de bel

Eilsel õhtupoolikul üllatas meid Bas, keda mina polnud terve aasta jagu või rohkemgi näinud ja kes saabus üsna ootamatult õhtusöögile. Mängisime Halli Gallit, kus on puuviljade pildid ja kus tuleb ilge plärtsuga käsi metallist kellale vajutada, kui kokku viis banaani või maasikat või muud frukti laual on. Selline koolieelikute kähmlusmäng. Heel irritant! Mis te arvate, kes kaotajaks jäi? :)

Siis vaatasime Valgevene pilte ja ma jäin vist diivanile magama ja pole terve siinoleku aja nii hästi põõnanud, kui viimasel ööl, isegi selg ei valutanud enam üldse ja unenäod olid nii ilusad ja julgustavad.

Bas on üldiselt väga lahe poiss, hoolimata sellest, et ma tema naistefetišist aru ei saa, aga lõppude lõpuks pole see minu asi ning õnneks olen ma hetkel kaitsealune naine.

Aa, ja Bas kutsus meid purjetama...

Jalad maast lahti

Mul on üks probleem, millest ma ei julge siia hästi kirjutada. Mul on nimelt valikutega üks suur segadus. Ma tean, et ma ise olen tekitanud sellise olukorra, kus mul oleks valikuvõimalus. Pool aastat tagasi tundus üks ja ainus valik nii õudne ja ängistav. Mulle pole kunagi meeldinud olla nurka surutud. Aga kui aus olla, siis on valimine ka õudne. Pärast ei saa öelda, et ah, juhtus nii, kui sa ise oled asjade käiku suunanud. Kuigi, eks ta ole, ka mittesuunamine on mõnikord suunamine, kas pole?
Kui nüüd konkreetsemalt rääkida, siis ma tahaks saada kõike koos, tahaks kahte ühes või isegi kolme ja nelja ühes. Mis te arvate, armas bloogikiibitseja, mitu head nähtust mu ellu alles jääb, kui ma Tartusse jään?
Võimalik, et jääb kaks äärmiselt ebakindlat nähtust, millest ühe õnnestumine sõltub Tartu tööjõuturust ning teise oma peale minu töökuse veel mitmete inimeste plaanidest. Ja mitte ühtegi kallist inimest, kes sisendaks, et kõik läheb hästi, sa saad sellega hakkama, juhuks, kui midagi peaks juhtuma. Ma ei taha olla jälle üksi, kui midagi õõvastavat ja noh, pehmelt öeldes kasvatavat peaks taevast alla sadama.
Ühesõnaga, ma püüan olla pragmaatiline, sest tunde järgi otsustades oleks mul nagunii ainult üks valik.
Amsterdam tähendaks seda, et mul oleks pere, mis antud juhul tähendab Thommi, aga kodu ja tööd oleks siin hiiglama raske leida, esialgu peaks pealegi kellelgi kaela peal elama. Kui ma tahaks, siis oleks mul suure tõenäosusega võimalik siin ka õppida. Selleks peaksin ma kiiremas korras tegema paar passipilti ning saatma avalduse. Põhimõtteliselt oleks siin kõik lihtsam, kui tööd oleks. Ainult ühte väga spetsiifilist nähtust siin kahjuks ei ole. Ja see ärritab mind valiku tegemisel pisut, sest kui seda veidrat nähtust ei oleks, siis võiksin ma südamerahuga anda Tartusse akadeemilise sisse ja vaadata, mis saab. Kodu mul ju Tartus hetkel nagunii kah ei ole.

Pardonne-moi François!

Jules' et Jimi vaatamine jäi täna jälle ära, sest pistaatsiajäätis tilkus mis kole ja ma'i saand jalgrattalukke ühe käega nii kähku lahti kui vaja ja kõige tipuks kihutasin ma Nieuwezijds Voorburgwali mööda küll minema, aga vales suunas ning jõudsin Vondelparki asemel hoopis (naerge pealegi!) ... raudteejaama.

Ma tean küll, et see on üks linnadest, kus isegi kohalikud vahel ära eksivad, sest need telliskivimajad ja kanalid ja bruggetjed on kõik nii äravahetamiseni sarnased, aga see pole veenev õigustus. Sest Thomm istus üksi filmimuuseumi kohvikus ja ootas. Ta polnud kinno läinud. Otsisin parkimiskohta ja tundsin ennast pahasti. Kõikvõimalikud postid ja muud metallkaadervärgid olid paksult rattaid täis, kohviku amsterdamirohelisel aial ärvardas silt aia külge pargitud rattad teisaldada. Parkisin siis lõpuks naiivselt täiesti tühja posti külge, millel oli jalgrattamärk, nool ja e-täht. Posti kõrval reielihasevenitustega ametis olnud - jaa-jaa, Vondelpark on siin nagu Pärnu 1. Keskkooli staadion - pikk lokkidega noormees igatahes muigas täiesti silmnähtavalt.

Aga Thomm ei olnudki pahane, vaid jõi terrassil õlut. Siis me istusime, vahtisime koerakutsikat, kelle suust perenaine jõudumööda kõikvõimalikke maasvedelevaid asju ükshaaval välja pidi koukima, ja olime vait. Mul oli ikka veel paha tunne ja isegi Namuri Blanche ei suutnud seda ära võtta. Lisaks kõigele muule tuli mulle neljandat korda meelde, et ma polnud ikka veel isale helistanud, õnne soovinud ja öelnud, kus kingitus asub ja mul hakkas sellest veelgi halvem. Sest mis tütar ma sedasi olen, kui...

Aga täna juhtus veel üks šokeeriv seik. Sõitsin rattaga, kui äkki tormas ühest hotellist välja tõmmu mees, ilmselgelt raha täis kilekott käes, ja selle järel kihutas teine, kes arvatavasti oli turvamees ja kes oleks mu napilt isegi sadulast maha jooksnud, ent silkas viimasel hetkel kõrvale ja kaotas nii paar sekundit päti tagaajamisel. Nad jooksid risti üle autotee kõrvaltänavasse ja ma ei tea siiani, kas õiglus pääses võidule ja pätt saadi kätte või olin ma saatuse tahtel turvamehe teel ees ja minu luude-kontide hinnaga pääses ta minema. Igatahes piisas sellest vahejuhtumist, et mu jalgrattalenkstang korraks värisema panna. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis on see teine vargusejuhtum, mida ma pealt või kõrvalt nägema olen sattunud. Esimene neist juhtus Redelite tänavas otse minu kodu ukse ees kaks aastat tagasi - siis lohistas oranzi jalgratta seljas istunud maroko rullnokk ühte naist käekottipidi mööda asfalti ja tema suguvennad lasid tal varsti natist lahti. Aga naine nuttis Redelite ja Laekeni nurgal, kott kramplikult käes, ise üleni katki ja marraskil.

Mõnikord ma ei teagi täpselt, kus ma olen.