Mercatorplein

Mercatorplein on väljaku nimi, mille vaade mind iga päev aknast rõõmustab. See ei asu just kesklinnas, ent näeb välja palju elavam, kui mistahes koht Tartu kesklinnas näiteks.
Joep ja Annuska tundusid eile oma hiigelkorteriga ülimalt rahul olevat. Noh, mina oleksin ausalt öeldes ka, kui ma saaksin siin kauem kui kuu aega elada. Kahjuks ei saa. Juba see terrass ja väike pottiderägastikus siseaed on lahedad. Lambiek on küll paras isekas pätt, eile kargas ta mulle külmkapi ees küüntega säärde kinni, kuid tema söötmine-jootmine ja kirburohuga määrimine on üks tingimustest, mis meil siin vegeteerides täita tuleb. Teine on lavendli, päevalillede, mõningate kidurate maasika- ja muude taimede kastmine.
Issand, kas ma tõesti unistan juba päris oma terrassist? Mis on minu väärtushinnangutega juhtunud? Mis ajast väikekodanlikud koduunistused sinna sisse on murdnud?
Ahh, aga tõepoolest on lahe päikese käes poolpaljalt kurki lõikuda ja Grolschi õlut rüübata. Ilma et kusagile kiirustama peaks.
Naabreid on siin muidugi päris hästi kuulda, sest kõigil on suvel rõduuksed pärani lahti ja hollandlastel pole tavaks just poolel häälel rääkida. Mis kõige naljakam, neid on ka hästi näha, sest kardinaid nad suurt ei armasta. Ma ise olen ka ükskõiksemaks muutunud - koperdan dushiruumist juba pahaaimamatult paljalt välja - asi, mis mind Tartus vastasmaja katusel lipuvarda kõrval kõõlunud korbimeeste tõttu pidevalt piinlikkust tundma ja vannituppa tagasi jooksma pani. Üks naabritest - kahtlustan, et ta on Lambieki rivaal, mitte sõber - hüppas uljalt meie söögilauale salatit nuusutama. Haarasin selle punavalgekirju angooravillase mängukassi sama ülbelt sülle ja pidin pärast pool päeva oma oma mustalt särgilt karvu kakkuma. Eile õhtul, pärast toda karvaintsidenti põrkasin jalgrajal uuesti angooravillasega kokku ja uskuge mind, ta ei võtnud sentrimeetri jagugi koomale, ainult põntsutas vihaselt saba vastu sillutisekive. Naabritega on siin niisiis parem viisakas olla.