Esimene päev

Sellised päevad on alati hirmus pikad. Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et ma ärkasin täna kella viiest, või on see nii hoopis seepärast, et uusi muljeid on liiga palju. Igatahes olen ma nüüd tõesti siin.

Arusaamatu näib, et ma mõnel tuimal ja tobedal Tartu või Pärnu päeval võisin siiatuleku osas nii ükskõikne olla. Nüüd olen ma vaimustuses. Tegelikult on Amsterdam mulle alati meeldinud, isegi siis, kui ma kõigest pakiraamil sain istuda, ent hoopis teine lugu on juhul, kui sul on oma jalgratas (kasvõi ajutiselt) ja kui sa saad ise vändata - täielik sõltumatus! Ja mul see just hetkel praegu ongi. Ehh, pisut hulljulge on siia sedasi kirjutada, sest pruugib mul vaid kumm katki minna, kui ma olen jälle kellestki sõltuvuses, eksole!

Amsterdam on selline koht, kus võib lõputult rattaga sõita. Selle linna võlu ongi tuules, mis juuksed ja salli ja seeliku lehvima paneb (mõnikord hakkab pakiraamil istudes niiviisi kõhe ka), kiirelt möödavihisevates punastest tellistest majades ja kanali ääres konutavates partides, kellel on suled sorakil. Täna nägin mingeid halle veelinde, kes olid vanasse paati endale pesa teinud. Paat oli peaaegu ääreni vett täis, võimalik, et see vajub homme vee alla, ja pesa oli neil kah ülimalt urbanistlik, kortsus ajalehtedest ja muust linnarämpsust kokku klopsitud, ei mingeid oksi, sulgi ega õlgi ega muud vanamoodsat kraami.

Liiklust ma veel natuke kardan. Esiteks seepärast, et ma ei tunne ülihästi ei liiklusmärke ega linna ja pole harjunud korralikul jalgrattateedega tänaval sõitma. Teine ja palju hullem põhjus on mu hajameelsus. Täna Thommiga koos Eriku juurest tagasi tulles polnud väga vigagi, inimesi oli vähe ja tema sõitis ees, aga ma ei tea, mis saab homme, kui mul pole võimalust enam niisama ringi vahtida.

Ma arvan, et ma võikski lausa lõputult inimesi vahtima jääda. Nad on siin ka hoopis teistsugused kui Eestis. Portfellidega meneerid ja korvidega mevrouw'd, kellest Thomm vanasti jalgrattateel mööda tuhises, absoluutselt igas vanuses olid nad, sõtkusid pedaale, muigasid ja pilgutasid silma, kui ma neile pakiraamilt natuke kahemõtteliselt itsitasin. See oli esimesel aastal. Siis ma poleks tahtnudki oma jalgratast.

Ja inimesed elektritrammis! Ma ei mõista, mis fenomen see on, mis tekitab nende nägudele sellise spetsiifilise "trammiinimese" ilme, olgu see Balti jaamas või Sarphatistraatil! Niisugustelt nägudelt on raske pilku pöörata.