Mercatorplein

Mercatorplein on väljaku nimi, mille vaade mind iga päev aknast rõõmustab. See ei asu just kesklinnas, ent näeb välja palju elavam, kui mistahes koht Tartu kesklinnas näiteks.
Joep ja Annuska tundusid eile oma hiigelkorteriga ülimalt rahul olevat. Noh, mina oleksin ausalt öeldes ka, kui ma saaksin siin kauem kui kuu aega elada. Kahjuks ei saa. Juba see terrass ja väike pottiderägastikus siseaed on lahedad. Lambiek on küll paras isekas pätt, eile kargas ta mulle külmkapi ees küüntega säärde kinni, kuid tema söötmine-jootmine ja kirburohuga määrimine on üks tingimustest, mis meil siin vegeteerides täita tuleb. Teine on lavendli, päevalillede, mõningate kidurate maasika- ja muude taimede kastmine.
Issand, kas ma tõesti unistan juba päris oma terrassist? Mis on minu väärtushinnangutega juhtunud? Mis ajast väikekodanlikud koduunistused sinna sisse on murdnud?
Ahh, aga tõepoolest on lahe päikese käes poolpaljalt kurki lõikuda ja Grolschi õlut rüübata. Ilma et kusagile kiirustama peaks.
Naabreid on siin muidugi päris hästi kuulda, sest kõigil on suvel rõduuksed pärani lahti ja hollandlastel pole tavaks just poolel häälel rääkida. Mis kõige naljakam, neid on ka hästi näha, sest kardinaid nad suurt ei armasta. Ma ise olen ka ükskõiksemaks muutunud - koperdan dushiruumist juba pahaaimamatult paljalt välja - asi, mis mind Tartus vastasmaja katusel lipuvarda kõrval kõõlunud korbimeeste tõttu pidevalt piinlikkust tundma ja vannituppa tagasi jooksma pani. Üks naabritest - kahtlustan, et ta on Lambieki rivaal, mitte sõber - hüppas uljalt meie söögilauale salatit nuusutama. Haarasin selle punavalgekirju angooravillase mängukassi sama ülbelt sülle ja pidin pärast pool päeva oma oma mustalt särgilt karvu kakkuma. Eile õhtul, pärast toda karvaintsidenti põrkasin jalgrajal uuesti angooravillasega kokku ja uskuge mind, ta ei võtnud sentrimeetri jagugi koomale, ainult põntsutas vihaselt saba vastu sillutisekive. Naabritega on siin niisiis parem viisakas olla.

Esimene päev

Sellised päevad on alati hirmus pikad. Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et ma ärkasin täna kella viiest, või on see nii hoopis seepärast, et uusi muljeid on liiga palju. Igatahes olen ma nüüd tõesti siin.

Arusaamatu näib, et ma mõnel tuimal ja tobedal Tartu või Pärnu päeval võisin siiatuleku osas nii ükskõikne olla. Nüüd olen ma vaimustuses. Tegelikult on Amsterdam mulle alati meeldinud, isegi siis, kui ma kõigest pakiraamil sain istuda, ent hoopis teine lugu on juhul, kui sul on oma jalgratas (kasvõi ajutiselt) ja kui sa saad ise vändata - täielik sõltumatus! Ja mul see just hetkel praegu ongi. Ehh, pisut hulljulge on siia sedasi kirjutada, sest pruugib mul vaid kumm katki minna, kui ma olen jälle kellestki sõltuvuses, eksole!

Amsterdam on selline koht, kus võib lõputult rattaga sõita. Selle linna võlu ongi tuules, mis juuksed ja salli ja seeliku lehvima paneb (mõnikord hakkab pakiraamil istudes niiviisi kõhe ka), kiirelt möödavihisevates punastest tellistest majades ja kanali ääres konutavates partides, kellel on suled sorakil. Täna nägin mingeid halle veelinde, kes olid vanasse paati endale pesa teinud. Paat oli peaaegu ääreni vett täis, võimalik, et see vajub homme vee alla, ja pesa oli neil kah ülimalt urbanistlik, kortsus ajalehtedest ja muust linnarämpsust kokku klopsitud, ei mingeid oksi, sulgi ega õlgi ega muud vanamoodsat kraami.

Liiklust ma veel natuke kardan. Esiteks seepärast, et ma ei tunne ülihästi ei liiklusmärke ega linna ja pole harjunud korralikul jalgrattateedega tänaval sõitma. Teine ja palju hullem põhjus on mu hajameelsus. Täna Thommiga koos Eriku juurest tagasi tulles polnud väga vigagi, inimesi oli vähe ja tema sõitis ees, aga ma ei tea, mis saab homme, kui mul pole võimalust enam niisama ringi vahtida.

Ma arvan, et ma võikski lausa lõputult inimesi vahtima jääda. Nad on siin ka hoopis teistsugused kui Eestis. Portfellidega meneerid ja korvidega mevrouw'd, kellest Thomm vanasti jalgrattateel mööda tuhises, absoluutselt igas vanuses olid nad, sõtkusid pedaale, muigasid ja pilgutasid silma, kui ma neile pakiraamilt natuke kahemõtteliselt itsitasin. See oli esimesel aastal. Siis ma poleks tahtnudki oma jalgratast.

Ja inimesed elektritrammis! Ma ei mõista, mis fenomen see on, mis tekitab nende nägudele sellise spetsiifilise "trammiinimese" ilme, olgu see Balti jaamas või Sarphatistraatil! Niisugustelt nägudelt on raske pilku pöörata.